PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - II osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

I osa loe siit

18/07/2012

Repertuaar

Joonistamine on valikute ja piirangute töö, isegi realistliku stiili puhul. Kui pilt ei toimi, ei ole millegi lisamisel mõtet, sellega võib hoopis kaotsi minna algne idee. Tavaliselt on parem alustada taas algusest. Õpilased ja algajad eksivad selle põhimõtte vastu tihti ja seda on näha nende portfooliotes. Need näivad kataloogidena, kus on esindatud kõikvõimalikud visuaalsed lahendused, alates perspektiividest kadreerimise ja kujutisteni. Tegelikult on ühe professionaalse illustraatori repertuaar suletud ja vaid talle omane. See koosneb vaid teatud miimikast(väljendusest) ja mõnest vaatepunktist.

Kõigi professionaalide repertuaar on suletud ja sellest peetakse kinni.

Wolf Erlbruch "Part, surm ja tulp"

Wolf Erlbruchi raamatu “Part, surm ja tulp” tegelaste miimika on tummfilmi matkiv, nad on teatraalsed, aga asuvad rahulikus ja filosoofilises kontekstis. Taust on minimaalne, alles on jäetud vaid hädavajalik “lavakujundus”, nagu mõne avangardliku teatrietenduse lava.

Hansel e Gretel, Susanne Janssen, Être editiones

“Hänselis ja Gretelis” nullib Susanne Janssen väljenduslikkuse, mets ilmub alati frontaalvaates ja tegelaste näod ei muutu.

Ka maalikunstnikel on kõigil oma repertuaar, põhimõtteliselt nende oma keele tähestik. Täpselt nagu sõnad, mida on palju, aga mis on alati samade väheste tähtede kombinatsioonid, kasutab iga maalikunstnik käekirja, objekte, teemasid, mis on ainult talle tüüpilised, tõelised ja ainuomased korduvad skeemid. Isegi niivõrd mitmekülgsel Picassol oli igas oma loomeperioodis selged kinnisideed, mis lõid just sellele perioodile tüüpilise repertuaari. Niisiis roosas perioodis olid arlekiinid, estampgraafikat viljeledes minotaurused ja nünfid, sinises perioodis klassikaline väljendus ja nii edasi. Hopperil oli tüüpiliseks repertuaariks hommikuvalgus, mis paistab toa aknast, majakas või üksik maja. Balthusil oli selleks tüdruk.

Kokkuvõtteks, et konstureerida meie oma keelt, peame tegema selgeks tähestiku, mida on vaja selle rääkimiseks ja just see tähestik on meie repertuaar. Niisiis on täiesti lubatud eksperimenteerimine, aga alati repertuaari sees ja alati väheste elementidega.

Pablo Auladell näiteks on piiranud oma töövahendeid, tehes kindlaks, mida täpselt kasutab grafiidi-, mida tindi- või muude tehnikate puhul. Sama teeb ta piltide mõõtudega – ta ei tee enam tulevasest raamatust suuremaid illustratsioone, teostab kõik skaalal 1:1. Muuhulgas on ta hakanud mõtlema raamatust kui ühest tervikust, mitte kui paljude eraldiseisvate illustratsioonide kogumist. Seoses sellega on ka tõsi, et kunstiteos on elav asi ja peab selleks saama tasapisi, töö käigus. Niisiis võib juhtuda, et ühel hetkel tööprotsessi käigus nõuab see mingit kindlat lisandust(teatud joont, teatud värvi). Selles mõttes teravdub aastate jooksul kuulamisoskus ja loomulikult minnakse sellega kaasa.

19/07/2012

Stiil on fundamentaalne, see on keel. Selle omamine annab kindlustunde, muudab meid äratuntavaks, nagu Lorenzo Mattotti või Saul Steinberg.

Cela, esimene Hispaania Nobel, ütles, et kui sisened ruumi, kus kõik on lõhnastatud sama parfüümiga, ei pea sa lõhnama tugevamalt, vaid teistmoodi. Niisiis pole vaja olla “tugevam”(üritades kellestki paremini joonistada), piisab sellest, kui oled teistsugune, kui sul on oma stiil.

Selle otsimisel/leidmisel võib osutuda väga kasulikuks eesmärgi täpsustamine. Mõned näited:

Paul Cézanne

Paul Cezanne'i eesmärk oli kujutada oma teostes igavest ilu ja seetõttu maalis pilte, mis töötlesid klassikalist stiili ja mis olid värvide ja vormide poolest tasakaalus. See muutis kujutatu geomeetrilisest vaatepunktist puhtamaks ja selgemaks kui reaalsuses. Tulemuseks on, et tema pildid on ilusad ka 1000 aasta pärast. Tema eesmärk mõjutas täielikult tulemust: võttes arvesse, et see eesmärk oli tema jaoks reaalsusest olulisem, pidi ta oma maailma loomiseks väänama perspektiivi, anatoomiat ja lihtsustama vorme.

Van Gogh tahtis edastada ja väljendada emotsioone, nii muutusid vastavalt sellele tema pintslitõmbed ja värvivalik.

Gaugain oli puhtuse ja süütuse otsingutel ning seetõttu otsustas ta portreteerida primitiivseid kultuure.

Pablo Amargo

Pablo Amargo on kontseptuaalne illustraator: lugude jutustamise asemel eelistab ta idee selget ja otsest edastamist ja et seda teha, ei jäta ta miskit saatuse hooleks (töötab ka tindiplekkide kallal, mida teised tavaliselt pritsivad suvaliselt).

Javier Zabala

Javier Zabala on risti vastupidine – selle asemel et edasi anda selgeid kontseptuaalseid ideid, eelistab ta vabakäelist jutustamist – juhus on tema jaoks oluline element piltide loomisel.

Lähtudes nendest illustratiivsetest näidetest peame endilt küsima, mis huvitab meid ja milline on meie eesmärk, pidades meeles, et meie piirid on tegelikult meie tugevus. Ja peame õppima varastama – loomulikult ilma plageerimata – aga teostades palju peenemaid vargusi “Picasso stiilis”, kes, kui nägi võimalust miskit pihta panna, ei lasknud seda käest. Muide, Cezanne'ilt varastas ta arlekiinide ja Goyalt Guernica tarvis(langeva Hispaania rahva valukarje ja kodusõja saagiks olemine on Goyal ja Guernicas identne ).

Balthus varastas Piero della Francescalt peale oma morbiidsete inglite pidulike ilmete veel tema freskotekstuuri ja õrna valguse.

Antonio Lopez varastas Velasquezelt Madridile tüüpilise valguse.

Dave McKean

Dave McKean varastas Dalilt ja moderniseeris seda.

Vargused võivad niisiis seisneda nii valguses, tunnetuses kui miimikas. Kui jõutakse sinnani, tuleb hoida meeles Bob Dylani nõuannet: kui sulle keegi meeldib, ära keskendu temale, vaid uuri, kes oli tema õpetaja. Niisiis, kui sulle on sümpaatne Moebius, vaata Gustave Doré graafikat.

On ainult üks oht, kui ollakse jõutud oma stiilini, ja selleks on liigne kindlus omaenda joones ja keeles, unustades, et igal eraldiseisval tööl on omad vajadused ja oma eripära.

LÕPP.

PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - I osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

 Alas y Olas, Pablo Albo y Pablo Auladell, Barbara Fiore editora

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

17/07/2012

Kuidas luua üht maailma

Illustreerida teksti tähendab terve graafilise maailma loomist ühe pildiraamatu tarvis. Niisiis, kõigepealt tuleks teksti hoolikalt lugeda ning paigutada ta mingisse žanri(poeetiline, dramaatiline, satiiriline, huumor, jne), ja järgnevalt jälgida selle rütmi, musikaalsust, et leida selle olemus.

Et seda leida, tuleb teksti lugeda mitu-mitu korda suure tähelepanuga. Lugemise jooksul tekivad analoogiad teiste tekstide või piltidega, filmidega, muusikaga, sündmustega ja nii edasi, eesmärgiga luua konkreetne ja spetsiifiline graafiline maailm. Selle maailma loomiseks on vajalikud järgmised komponendid: mudel, metamorfoos, seeme ja seadustik(ollallaa!)

Mudel

Täpselt nii nagu toimub kunstiajaloos, kus järjekindlalt vaadatakse minevikku, interpreteerides, parandades ja kohandades seda, mis on tehtud varem, kaasaegsete kunstnike poolt, tuleb illustraatoril, kes soovib luua üht konkreetset graafilist maailma ühe kindla teksti jaoks, otsida eeskuju, mudel, millest lähtuda. Siis hakatakse seda kohandama, interpreteerima või parandama.

Mudel on lähtepunkt kõigi raamatu illustratsioonide loomiseks. See võib olla üks sõna, üks filmistseen, üks muusikapala, üks maitse, üks mälestus, üks maastik. Põhimõtteliselt võib misiganes asi olla mudel, kui sellel on meie jaoks tähendus seoses antud tekstiga.

Mõned näited

Pablo Auladell on kasutanud De Chirico maalide erilist valgust mudelina “Isise” tööde loomise jaoks(ja tõepoolest nendest maalidest on jätnud ta alles vaid valguse, sest illustratsioonid ei sarnane muude aspektide poolest De Chirico maalidele üldse). “Hulkur Rasmuse” jaoks olid eeskujudeks tummfilmid ja küpsiste maitse. Stsenaristi, kes on ka pealelugeja, väga ekspressiivne hääl oli mudeliks stsenaariumist koomiksi tegemisel. Ja nõnda edasi.

Rasmus e il vagabondo, Pablo Auladell, Kalandraka editora

Mudeli otsimine on väsitav ja nõuab palju tööd, isegi enne tekstiga tegelemist. Põhimõtteliselt tähendab see, et tuleb võtta omaks pideva uurimistöö ja otsimise, märkmete tegemise ja eksperimenteerimise harjumus. Üks valgustav näide:

Pablo Auladell märgib oma “mõttemärkmikku” (väike märkmik, kuhu kirjutab ainult sõnu ilma sketšide ja joonistusteta) kõik, mis võib osutuda kasulikuks mitte ainult antud momendil, aga ka järgnevalt just mudeli otsimise eesmärgil.

Teise märkmikku, “reisipäevikusse”, teeb ta kiireid visandeid, kui on kodust väljas, ka kõigest lastega pargis, et hoida käsi soe ja joon värske, kuna miimiline väljendus on elementaarne, paneb joonistuse elama, olgu see siis realistlikus või muus stiilis: sellel pole tähtsust.

Pablo Auladelli visandiraamatud

Lõpuks kolmandasse märkmikku, “optilisse vihikusse”, ainult joonistab, täpsustades ka “tööprotokollid”, kui vaja, st kirjutades üles kõik töö valmimise tehnilised etapid ja kasutatud materjalid. See on vajalik, et mitte tehnilist käiku unustada juhuks, kui on vaja pilt hiljem uuesti joonistada. Optilises vihikus ei lähtu ta asjadest, mida näeb igapäevaselt, nagu toimub reisipäevikus, sinna teostab ta tõelised illustratsioonid, rohkem või vähem lõplikus vormis.

Niisiis kõigi kolme, mõttemärkmiku, reisipäeviku ja optilise vihiku näol on ta kasutuses suur hulk materjali, mida kasutada oma töös ja mis võib osutuda väga kasulikuks mudeli otsimisel.

Metamorfoos

See on teine asi, mida on vaja ühe graafilise maailma loomiseks. Sisuliselt seisneb taolises kohanduses, mida teeb Lorenzo Mattotti, kui suundub mustvalgest pastellijoonistusest maalimise juurde. See on ikka sama illustraator, kes neid kasutab, aga igal tehnikal on oma karakter ja vajalikud kohandused, mis on just sellele omased ja mis loovad erinevate atmosfääridega illustratsioone.

Pablo Auladell on aastate jooksul teinud ühe kokkuvõtliku pildi oma töödest, kus on teinud selgeks, millised on need kohandused, mida tuleb üht või teist tüüpi projekti puhul teha. Lähtuvalt sellest, et ta joonistab kas lüürilisi/poeetilisi, dramaatilisi või satiirilisi illustratsioone(aga mitte kunagi koomilisi, sest see ei ole tema žanr), on eelpool mainitud kokkuvõtvas teoses seeria illustratsioone kõigist neist žanritest, millest omakorda selgub, et tema puhul on metamorfoos ja kohandamine küsimus sellest, kas kasutada värve või mustvalget gammat või üht- või teistsugust joont. Näiteks dramaatilise sisuga joonistused on mustvalged, satiirilised pigem värvilised. Peale selle on Pablo andnud igale kohandamisele nime vastavalt sellele, kuidas see “kõlab”, st sõnal kannab tema jaoks lisatähendust, mis vastava “kohandamise” visuaaliga koos loob unikaalse, tema jaoks selge vormi.

Niisiis võrdleb Pablo oma tööd ainult iseenda omaga ja selle kokkuvõtliku teosega kohustab end ellu jääma.

Seeme

Selles staadiumis, kus leitud mudel ja selgitatud välja õige kohandamine, on vaja seemneillustratsiooni. Selleks, et seda leida, on vaja loomulikult joonistada, kuni kõikide joonistuste seast ilmub äkki üks, mis justkui geneetiline kood hõlmab endas kõike, et (selle alusel) teha valmis kogu raamatu pildid. Lõplik seemneillustratsioon ei pea kindlasti olema lõplik pilt, see võib vahel olla hoopis kõigest üks joon.

Viimases märkmikus, mis on pühendatud ainult töös olevale pildiraamatule, otsib Pablo seemneillustratsiooni. Ka see otsing, nagu mudeli puhul, on tavaliselt meeletult väsitav.

Susanne Janssen, ettevalmistavad visandid "Hänseli ja Greteli" jaoks

Susanne Janssen kasutas oma “Hänsel ja Greteli” jaoks seemneillustratsiooniks ühte fotot kinniste silmadega lapsest, mis sai kogu raamatu teljeks(see ei ole alati nii, vahel ei ole seemneillustratsioonil lõplikus töös nii suurt kaalu). Tema puhul viis seeme ideeni muuta Hänsel ja Gretel kaheks identseks kaksikuks ja tegelaste žestikulatsioon muutus marionetilikuks, sest nägu jäi alati samaks, fikseerituks kinniste silmadega, ja et väljendada emotsioone, tuli mängida valguse, taustade ja justnimelt tegelaste žestidega.

Täpne seadustik

Lõppude lõpuks on graafilisel maailmal vaja seadustikku, mida järgitakse. Iga raamatu jaoks on seadused erinevad ja tuletatud seemneillustratsioonist, milles on see juba loomulikul kujul olemas(juhul kui see on autentne seemneillustratsioon). Kui sellest seadustikust kinni ei peeta, valmivad vigased illustratsioonid, mis ei tööta.

Näide Pablo Auladelli kogemusest. “Postkaart Alicantest” jaoks oli Pablo alustanud koomiksit väga laia panoraamiga, mis ei töötanud, aga muutes perspektiivi ja esimestes vinjettides tegelastele lähenedes jõudis ta eesmärgile.

Kokkuvõtteks

Leidnud mudeli, kasutanud metamorfoosi, leides seemne ja pannud tööle seadustiku, mida teha?? Tuleb tööle asuda, ei muud!

Pablo Auladell on selles faasis valmis, et teha raamatu makett, peaaegu alati väiksem ja käepärasem lõplikust raamatust, kuid millest on juba näha layout ja pildid. Maketi tegemine on talle vajalik, et hoida kontsentratsiooni, rütmi ja esteetilist ühtlust kogu töö valmimise jooksul.

Jätkub...

Tõlkisin teksti Anna Castagnoli illustratsiooniblogist Le Figure dei Libri mis on Itaalias väga tuntud ja hinnatud. Toon teieni ka konspektide teise osa. Loodan, et oli inspireeriv! Gerda

DAVIDE CALI' : Lastele kirjutamise amet

Anna Castagnoli intervjuu itaalia/prantsuse koomiksitegija Davide Cali'ga 2009. aastal blogis www.lefiguredeilibri.com. Itaalia keelest tõlkinud Gerda Märtens

Davide Cali on lastekirjanik, kes on väheste aastate jooksul saavutanud ebatavalise rahvusvahelise edu. Tema raamatuid on tõlgitud ja avaldatud Austrias, Austraalias, Belgias, Brasiilias, Kanadas, Lõuna-Koreas, Taanis, Egiptuses, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Kreekas, Itaalias, Liibanonis, Mehhikos, Hollandis, Poolas, Portugalis, Hispaanias, Ameerika Ühendriikides, Taiwanis, Tais, Iisraelis. Ta on võitnud arvukaid preemiaid, mille hulgas on olulisim Prantsuse auhind prix Baobab. Soovisin ühe pika intervjuu kaudu avastada, milline „salaretsept" on kaasa aidanud sellisele edule, ja nagu kahtlustasingi... retsepte pole. Kulisside taga on tegu vaid intelligentse persooniga, kellel on oma tööle küps ja sügavutiminev pilk.

Davide Cali,

 kirjanik, illustraator ja koomiksitegija, kes juhendab lühikursusi ka Maceratas

Kas kirjanikeks sünnitakse või saadakse? Kas räägid meile, kuidas kõik alguse sai?

Mina sain selleks. Lapsest peale tahtsin teha koomikseid. Või vastasel korral multifilme. Kui mul oli õnnestunud mõned aastad koomiksikunstnik olla, ei olnud mul ühest küljest kuigi palju tööd ja teisest küljest oli tekkinud uudishimu lasteraamatute vastu, mida tundsin üsna hästi pärast sotsiaaltööd ühes lasteraamatukogus. Pärast seda töötasin umbes aasta ühes ajakirjas, mis tegeles lastekirjanduse kriitikaga.

Et rääkida kogu tõde, siis esimene kord, kui mul paluti teha raamat lastele, olin hirmunud. Mulle meeldisid paljud autorid/illustraatorid, aga mina olin koomiksitegija!

Natukese aja pärast juhtus midagi. Arvan, et eelkõige tänu ühele näitusele, mis veenis mind, et olen suuteline tegema raamatuid lastele. Seal oli valik prantsuse pildiraamatuid, mis reisisid ringi Prantsuse kultuuriministeeriumi toetusega. Seal avastasin, et lastele võib jutustada ka absurdseid lugusid ja mõned asjad, mis mu peas olid ja tundusid mulle pigem vormitud (ja mis ei olnud koomiksid), olidki tegelikult lasteraamatud. Selle näituse abil avastasin täiesti uue kutsumuse ja erinevaid uusi kirjastajaid, kellega järgnevalt püüdsin koostööd teha.

Sinu esimesed sirvitud ja lemmikuks saanud raamatud?

Lapsena mul ei olnud väga palju raamatuid. Mitte, et mu vanemad poleks neid mulle ostnud, vastupidi. Ütleme, et sellel ajal oli praegusega võrreldes palju rohkem valikut juturaamatute osas. Mäletan veel ebameeldivusega mõningaid väljaandeid jubedate illustratsioonidega Salgari klassikutest, mis lisaks kõigele ei olnud raamatus kunagi õigel leheküljel. Kompensatsiooniks sain palju raamatuid loomadest, mis oli lapsepõlves minu suur kirg. Ja siis veel raamatud astronoomiast ja mõned puudest. Ja üks ülirikkalik entsüklopeedia. Uurisin seda meeletult palju, huvitudes mütoloogiast või anatoomiast. Väiksena oli mul palju teaduslikke huvisid, mille(eriti zooloogia) kultiveerimist suureks kasvades jätkasin.

Loomulikult lugesin ka palju koomikseid. Kasvasin igapühapäevase Miki Hiire traditsiooniga ja Strumtruppen di Bonvi koomiksistrippidega ja veel ameerika koomiksite Beetle Bailey, Wizard of Id, Bristow ja B.C.-ga.

Sinu tekstide narratiivne ja stilistiline kvaliteet tõestab, et need ei ole kõigest „lastele“, eelistan pigem rääkida tekstidest „lastepublikule“ ilma ealise eristuseta - see peaks olema sihtgrupp igale lastekirjanikule. Miks sinu tekstid on leidnud just selle konkreetse publiku ja mitte täiskasvanud?

Ma ei tea seda. Kui alustasin lastele kirjutamist, seadsin endale mõned reeglid. Üks neist oli jätta endale vabadust ja õigust rääkida lastele millest iganes, ilma piiranguteta.

Lapsed ei ole idioodid. Mind paneb alati imestama, kui olen tunnistajaks, kuidas täiskasvanud selles niivõrd siiralt kindlad on. Kirjutades püüan meenutada, milline olin ise lapsena. Ainus piirang, mille olen omaks võtnud, on, et vahel lapsed ei mõista teatud asju. Niisiis piisab neile vaid seletada.

Tegelikkuses olen proovinud kirjutada ka täiskasvanutele, aga kirjandusturg sellisele kirjandusele on väga jäik, mina kirjutasin lühijutte ja keegi ei tahtnud neid. „Ehk kirjutad hoopis ühe romaani?“ öeldi mulle. Lastele kirjutamine on andnud mulle võimaluse kirjutada lühijutte, ehkki tehes seda sõnade ja piltidega, niisamuti, kui koomiksitega(isegi, kui teisel moel). Muide, usun, et lastealbumi tegemine annab võimaluse läheneda ka täiskasvanutele, ja seda priviligeeritud moel. Aastate jooksul olen saanud selgeks, et mõndasid asju, mida täiskasvanud loevad minu raamatutest oma lastele, ei oleks nad iial nõus aktsepteerima, kui need oleks mõeldud otseselt neile.

Davide Cali & Anna Laura Cantone "Isa võtab mõõtu"

Kirjutamine täiskasvanud publikule ja kirjutamine lastepublikule - millised on stiilid, emotsioonid, teemad? Juhul, kui need eksisteerivad, oskaksid sa kirjeldada, millised erinevused on nende kahe vahel?

Nii palju, kui puutub minusse, siis lugudes, mis olen kirjutanud täiskasvanutele, olen publikult alati eeldanud eelnevaid teadmisi, mida aga vastupidiselt lastele kirjutades olen endale keelanud. Vihkan seda, kui tekst lasteraamatutes flirdib situatsioonidega, mida lapsed ei tunne ja eeldatakse asju, mida teavad ainult suured.

Peaaegu kõik minu jutustused täiskasvanutele lähtuvad olukordadest, mis on juba tuntud ja läbielatud, tavaliselt on need väiksed kõrvalekalded reaalsusest, nii nagu me seda tunneme. Mis puutub teemadesse, millest kirjutan täiskasvanutele, siis jutustan täiskasvanute elust, niisiis abielust, pettumustest, seksist, tööst, petmisest, maksudest, ambitsioonidest, kõigist tavalistest asjadest meile, aga mitte veel neile. Ütleme, et kui kirjutan lastele, räägin pigem elu „suurtest teemadest“, nagu sõprus, armastus, reisimine.

Sa oled ka illustraator. Kui mõtled ja kirjutad mingit teksti, kas tulevane raamat ise on juba osaline sinu loomeprotsessis? Küsin seda sinult, sest erinevalt teistest lastekirjanikest näivad sinu tekstid olevat tehtud kui valatult raamatu kui objekti järgi, nagu sünniks need teadlikult ruumist, mis selle ümber saab olema, lehekülgede rütmist, mis seda saadab(ja mille tekst ise loob), kokkuvõttes, kõigist neist peentest mehhanismidest, mis kindlustavad, et üks raamat ei saa olema vaid illustreeritud lugu, vaid üks semantiline mehhanism oma kindla süntaksiga.

Kui mind kutsutakse kirjanikuks, mõjub see mulle ikka veel imelikult. Seesmiselt usun, et olen jäänud joonistajaks. Õigupoolest, lugude mõtlemine piltide jaoks on üks väärareng, mis on mulle jäänud koomiksite tegemisest. On tõsi, et minu albumid sünnivad alati tervikuna: isegi kui ma ei joonista enam peaaegu üldse, teen alati storyboardi, ehk visanditega loo, et esitada see kirjastajale. Vahel imiteerin illustraatori stiili, kellega tahaksin oma teksti kallal töötada või kes on juba enne välja valitud. Tihti mõtlen välja loo mingi kindla illustraatori võtmes, ehkki pärast peame seda muutma. Igatahes, kui kirjutan, on mu peas alati juba valmis film.

Kui kirjutan koomiksialbumit, on film veelgi täpsem. Enne, kui hakkan joonistama, vaatan selle oma peas palju kordi üle, sest koomiks on vestluse vormis ja tegelased minu teadvuses jätkavad rääkimist. Vahest räägivad isegi liiga palju. Kui teen 24-leheküljelise koomiksi, jätan umbes poole sellest välja!

Sinu karjäär on olnud ülikiire ja peadpööritav. Väheste aastate jooksul on sinu tekstid tõlgitud paljudesse keeltesse, ja need on saanud auhindu kõikjal, leidnud tunnustust ja võitnud publiku südameid. Kas peale sinu töö kõrgele taseme on veel mingeid komponente, mida oled teadnud lisada?

Usun, et erinevalt teistest kolleegidest, olen tahtnud õppida. Mulle meeldib mõelda sellest, mida teen, pigem kui ametist kui kunstist, ja isegi kui on tõsi, et midagi on mulle kaasa sündinud, on samavõrd tõsi, et kirjutamist ja joonistamist tuleb õppida.

Selleks, et liikuda koomiksist, minu esimesest kirest ja elukutsest, edasi illustreeritud raamatu(albumi) juurde, lugesin sadakond sellist albumit. Põhimõtteliselt ma ei teinud seda meelega, lihtsalt juhtus nii. Lasin ennast uudishimul nakatada ja hakkasin lugema. Pärast muidugi jätkasin.

Usun, et lugemine on alati elementaarne, et meelt lahutada, õppida ja vältida illusiooni, et oled leiutanud midagi, mille reaalsuses on juba leiutanud teised. Ja veel, rääkides pigem kommertsterminites, on oluline lugeda, et õppida tundma turgu. Kui teen oma kirjutamiskursusi, on üks asi, mida ma õpetan lisaks raamatute lugemisele, ka kataloogide lugemine. Ma olen teinud seda aastaid. Kataloogid ütlevad ühe kirjastuse kohta kõik. Kui sa ei tea peast selle kataloogi, on vähetõenäoline, et suudaksid pakkuda neile oma tööd ja arvata ära nende maitset.

Üks teine asi, mida ma olen üritanud teha, on olla kättesaadav. Ma pole kunagi oma tekstidesse suhtunud kui pühadesse ja puutumatutesse. Kirjastajatega tavaliselt töötatakse intensiivselt, muudetakse paljusid asju, sest igaüks teeb oma ettepanekuid lähtuvalt müügivõimalustest, kogemustest, isiklikust maitsest. Ei ole lihtne lasta teisi oma lugude kallale. Alguses tundus see mulle solvanguna, hiljem aga õppisin seda aktsepteerima, juhul kui teisel pool on inimesed, kes töötavad intellektuaalse aususega. Nii avastasin võimaluse töötada teisiti.

Tegelikult ütlen tihti, et raamatute tegemine on grupitöö. Meie, autorid ja illustraatorid, oleme staarid, need, kes saavad preemiaid ja keda kutsutakse raamatumessidele, aga iga väljaande taga on tegelikkuses kümmekond inimest, kes on tööd teinud. Seega jagada oma valikuid nendega, tundes nende kompetentsi, tundub mulle õige.

 Cruelle Joelle, Sarbacane, 2010

Ülipopulaarne koomiksisari, mis räägib "Kurjast" Joelle'ist, tema emast, kellel nimeks Madame Lamort(Proua Surm), ema tööst ja eralust, selle käes "kannatavast" Joelle'ist  ning kuulsast ja pahelisest isast...

 - Kas on tõsi, et metsas on tõeline sarimõrvar?

- Muidugi. Ei teata küll miks, aga ta jumaldab matkajate tapmist.

- Ta valib telgi, läheneb ja ...

ZIIIIIP

BADABOUM!

- Ahhh! Mõrvar!!!

- ...emme?!

- Tõin teile õhtusöögi, kullakesed!

- Uff...

- Super!

- CLAC!

- See on ema!

- Tere, kullake! Kas sa sõid ära hamburgeri, mis ma sulle jätsin?

- Mmmuidugi!

- Ah, milline päev...

- Kas sa oled väsinud?

- Väsinud, pettunud, alandatud... Ma ei tea, millest alustada. Mu vaene kullake, su ema pole eriti millekski võimeline... 

- Tahad sa sellest rääkida?

- Ei, ma ei hakka sind tüütama oma halamisega...

- Kas ma pean selle sult välja pressima?

- Olgu, kui sa nõuad, siis ma räägin sulle...

Siseneme ühe sinu peateose kardinate taha: Moi, j'attends(Mina ootan). See raamat, mis on liigutanud tuhandeid lugejad(ma ei tunne ühtegi, kes poleks viimasel leheküljel pisaraid valanud!), on võitnud arvukaid auhindu, mille hulgast kõige prestiižsem on prix Baobab aasta parima albumina(Prantsusmaa, 2005). Kas sa suudad meelde tuletada päeva, kui sul tuli idee selle raamatu jaoks? Esimesed märkmed...?

Jaa, ma mäletan seda päeva hästi. See juhtus kummaliselt, see tähendab, olin postkontori sabas ja ootasin oma korda. Olin postkontoris järjekorras seisnud kümned kordi, aga sel päeval, kes teab, miks, hakkasin mõtlema kõikidele asjadele, mida ootasin elus. Kui selle peale mõtled, kõik ju alati ootame midagi, eks? Jõudes koju, mõtlesin, et sellest võiks saada raamat. Kõigepealt tegin lihtsa nimekirja, siis hakkasin seda õigesse järjekorda panema, alates sellest, mida ootad, kui oled väike, kuni selleni, mida ootad, kui kasvad, ja lõpuks täiskasvanuna.

Kui kirjutasin „Moi, j'attends“, ei tajunud ma seda ise, aga kunagi ammu oli mul vajadus kirjutada midagi surmast ja elu mõttest. Minu esimesed raamatud olid olnud lõbusad, aga pidin kirjutama ka midagi teistsugust. Kuni kolmekümneaastaseks saamiseni ei olnud vähem või rohkem minu ümber keegi surnud. Üks mängukaaslane, kui olin väike, ja vanavanemad, mõni tädi, aga ma ei tea, miks see mulle erilist mõju ei avaldanud. Äkitselt aga surid mitmed mu lähedased. Minu ja minu tüdruksõbra viimane vanavanem, siis üks naaber, kes tegi enesetapu, hüpates aknast välja. Üks poiss, keda tundsin ainult nägupidi, suri kasvajasse kuu aja jooksul. Ta oli minust mõni aasta noorem. Ühe teise tappis politsei linnas, kus elasin, ühe meeleavalduse ajal. Mõni tund varem olin kõndinud samal tänaval, kus teda tulistati.

Alguses Sarbacane's(kirjastus) oldi lõpu üle natuke ehmatanud, proovisime ka natuke kergemat versiooni. Lõpuks valisid aga ikkagi originaali, mis premeeris meid lõpuks auhinnaga. Lastele meeldib see väga, isegi, kui on veidi kurb. Ühes prantsuse koolis võeti see kokku nii:“See raamat räägib meie elust. Meie jaoks jutustab see tulevikku, meie vanemate jaoks olevikku ja meie vanavanemate jaoks möödunut.“

Kaks sõna lastekirjanduse kirjastamise rahvusvahelise seisu kohta? Eelistad mingeid maid? Mingeid suundumusi? Oled üldise seisuga rahul?

Mõned aastad olen töötanud eelkõige Prantsusmaal. Itaalias jätkan koostööd Zoolibri'ga, millega meil on praeguseks suhe, mis kujutab endast rohkemat, kui raamatute tegemine. Oleme alustanud koos paljusid asju ja teeme seda veelgi. Võib-olla teen midagi ka koos Arka'ga. Teised Itaalia kirjastused on valmistanud küll pigem pettumust.

Prantsusmaal tunnen end hästi. Sarbacane'ga oleme teinud palju alubmeid ja kui pakun neile midagi teistsugust oma tavalisest, ei tõmbu nad tagasi. Praegu töötan ka sarja „Mes premiers j'aime lire“ kallal, mis on üks Bayardi kuine ajakiri, mille jaoks kirjutan lühikesi koomikseid ja L'Echo des Savanes jaoks (üks ajalooga koomiksiajakiri), mis ostis ühe minu seeria täiskasvanutele (Aadam ja Eeva). Olen töötanud ka Austrias Annette Betziga ja otsin uut kirjastajat Saksamaal. Mulle meeldiks töötada Ameerikas, aga tavaliselt nad teevad väga klassikalisi lugusid ja minu omad ei sobi konteksti liiga hästi. Otsin võimalust töötada ka Jaapanis.

Kõige huvitavam üldpilt intellektuaalse kriisi tingimustes, mis kestab juba mõned aastad, on Prantsusmaal. Mind võlub ka, mis toimub Koreas, aga seal ei hakka ma ilmselt kunagi otseselt töötama - nad juba tõlgivad mitmeid mu albumeid(itaalia, saksa ja prantsuse keelest). Illustraatoritest rääkides on huvitavad korealased ja iraanlased, vahel ka sakslased. Mulle meeldivad jätkuvalt ka inglased, keda avaldab Andersen Press: lood on väga klassikalised, aga Satoshi Kitamura, David McKee ja Tony Ross on alati väga meelelahutuslikud!

G... B... Text!

Ciao, all creative monsters who create any kind of graphics, binding art and text! To broaden the limits of our facebook group Graphics. Binding. Text, I now created a blog page to upload texts, interviews and render it somewhat like magazine.

My name is Gerda and at the moment I study illustration in Italy, Macerata, a small city in the region of Marche in central Italy where operates also the famous illustration master's program Fabbrica delle Favole. As to illustration, there's a lot going on here. There are children's book presentations, exhibitions, workshops and laboratories, and of course many talented illustrators are residents of Macerata. For me it awakens the city that from distance is so still and quiet.

Macerata

Many things I'm going to upload are in estonian, so I apologize to our group's international members. Luckily pictures tell by themselves. I am probably going to translate stuff from Italian and concentrate on what's going on here.

I am also looking for contributors to write blog posts/articles or do research on different authors, topics, reports from events, interviews... all that is related again to the theme of BOOK. Also in English!