PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - II osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

I osa loe siit

18/07/2012

Repertuaar

Joonistamine on valikute ja piirangute töö, isegi realistliku stiili puhul. Kui pilt ei toimi, ei ole millegi lisamisel mõtet, sellega võib hoopis kaotsi minna algne idee. Tavaliselt on parem alustada taas algusest. Õpilased ja algajad eksivad selle põhimõtte vastu tihti ja seda on näha nende portfooliotes. Need näivad kataloogidena, kus on esindatud kõikvõimalikud visuaalsed lahendused, alates perspektiividest kadreerimise ja kujutisteni. Tegelikult on ühe professionaalse illustraatori repertuaar suletud ja vaid talle omane. See koosneb vaid teatud miimikast(väljendusest) ja mõnest vaatepunktist.

Kõigi professionaalide repertuaar on suletud ja sellest peetakse kinni.

Wolf Erlbruch "Part, surm ja tulp"

Wolf Erlbruchi raamatu “Part, surm ja tulp” tegelaste miimika on tummfilmi matkiv, nad on teatraalsed, aga asuvad rahulikus ja filosoofilises kontekstis. Taust on minimaalne, alles on jäetud vaid hädavajalik “lavakujundus”, nagu mõne avangardliku teatrietenduse lava.

Hansel e Gretel, Susanne Janssen, Être editiones

“Hänselis ja Gretelis” nullib Susanne Janssen väljenduslikkuse, mets ilmub alati frontaalvaates ja tegelaste näod ei muutu.

Ka maalikunstnikel on kõigil oma repertuaar, põhimõtteliselt nende oma keele tähestik. Täpselt nagu sõnad, mida on palju, aga mis on alati samade väheste tähtede kombinatsioonid, kasutab iga maalikunstnik käekirja, objekte, teemasid, mis on ainult talle tüüpilised, tõelised ja ainuomased korduvad skeemid. Isegi niivõrd mitmekülgsel Picassol oli igas oma loomeperioodis selged kinnisideed, mis lõid just sellele perioodile tüüpilise repertuaari. Niisiis roosas perioodis olid arlekiinid, estampgraafikat viljeledes minotaurused ja nünfid, sinises perioodis klassikaline väljendus ja nii edasi. Hopperil oli tüüpiliseks repertuaariks hommikuvalgus, mis paistab toa aknast, majakas või üksik maja. Balthusil oli selleks tüdruk.

Kokkuvõtteks, et konstureerida meie oma keelt, peame tegema selgeks tähestiku, mida on vaja selle rääkimiseks ja just see tähestik on meie repertuaar. Niisiis on täiesti lubatud eksperimenteerimine, aga alati repertuaari sees ja alati väheste elementidega.

Pablo Auladell näiteks on piiranud oma töövahendeid, tehes kindlaks, mida täpselt kasutab grafiidi-, mida tindi- või muude tehnikate puhul. Sama teeb ta piltide mõõtudega – ta ei tee enam tulevasest raamatust suuremaid illustratsioone, teostab kõik skaalal 1:1. Muuhulgas on ta hakanud mõtlema raamatust kui ühest tervikust, mitte kui paljude eraldiseisvate illustratsioonide kogumist. Seoses sellega on ka tõsi, et kunstiteos on elav asi ja peab selleks saama tasapisi, töö käigus. Niisiis võib juhtuda, et ühel hetkel tööprotsessi käigus nõuab see mingit kindlat lisandust(teatud joont, teatud värvi). Selles mõttes teravdub aastate jooksul kuulamisoskus ja loomulikult minnakse sellega kaasa.

19/07/2012

Stiil on fundamentaalne, see on keel. Selle omamine annab kindlustunde, muudab meid äratuntavaks, nagu Lorenzo Mattotti või Saul Steinberg.

Cela, esimene Hispaania Nobel, ütles, et kui sisened ruumi, kus kõik on lõhnastatud sama parfüümiga, ei pea sa lõhnama tugevamalt, vaid teistmoodi. Niisiis pole vaja olla “tugevam”(üritades kellestki paremini joonistada), piisab sellest, kui oled teistsugune, kui sul on oma stiil.

Selle otsimisel/leidmisel võib osutuda väga kasulikuks eesmärgi täpsustamine. Mõned näited:

Paul Cézanne

Paul Cezanne'i eesmärk oli kujutada oma teostes igavest ilu ja seetõttu maalis pilte, mis töötlesid klassikalist stiili ja mis olid värvide ja vormide poolest tasakaalus. See muutis kujutatu geomeetrilisest vaatepunktist puhtamaks ja selgemaks kui reaalsuses. Tulemuseks on, et tema pildid on ilusad ka 1000 aasta pärast. Tema eesmärk mõjutas täielikult tulemust: võttes arvesse, et see eesmärk oli tema jaoks reaalsusest olulisem, pidi ta oma maailma loomiseks väänama perspektiivi, anatoomiat ja lihtsustama vorme.

Van Gogh tahtis edastada ja väljendada emotsioone, nii muutusid vastavalt sellele tema pintslitõmbed ja värvivalik.

Gaugain oli puhtuse ja süütuse otsingutel ning seetõttu otsustas ta portreteerida primitiivseid kultuure.

Pablo Amargo

Pablo Amargo on kontseptuaalne illustraator: lugude jutustamise asemel eelistab ta idee selget ja otsest edastamist ja et seda teha, ei jäta ta miskit saatuse hooleks (töötab ka tindiplekkide kallal, mida teised tavaliselt pritsivad suvaliselt).

Javier Zabala

Javier Zabala on risti vastupidine – selle asemel et edasi anda selgeid kontseptuaalseid ideid, eelistab ta vabakäelist jutustamist – juhus on tema jaoks oluline element piltide loomisel.

Lähtudes nendest illustratiivsetest näidetest peame endilt küsima, mis huvitab meid ja milline on meie eesmärk, pidades meeles, et meie piirid on tegelikult meie tugevus. Ja peame õppima varastama – loomulikult ilma plageerimata – aga teostades palju peenemaid vargusi “Picasso stiilis”, kes, kui nägi võimalust miskit pihta panna, ei lasknud seda käest. Muide, Cezanne'ilt varastas ta arlekiinide ja Goyalt Guernica tarvis(langeva Hispaania rahva valukarje ja kodusõja saagiks olemine on Goyal ja Guernicas identne ).

Balthus varastas Piero della Francescalt peale oma morbiidsete inglite pidulike ilmete veel tema freskotekstuuri ja õrna valguse.

Antonio Lopez varastas Velasquezelt Madridile tüüpilise valguse.

Dave McKean

Dave McKean varastas Dalilt ja moderniseeris seda.

Vargused võivad niisiis seisneda nii valguses, tunnetuses kui miimikas. Kui jõutakse sinnani, tuleb hoida meeles Bob Dylani nõuannet: kui sulle keegi meeldib, ära keskendu temale, vaid uuri, kes oli tema õpetaja. Niisiis, kui sulle on sümpaatne Moebius, vaata Gustave Doré graafikat.

On ainult üks oht, kui ollakse jõutud oma stiilini, ja selleks on liigne kindlus omaenda joones ja keeles, unustades, et igal eraldiseisval tööl on omad vajadused ja oma eripära.

LÕPP.