PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - II osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

I osa loe siit

18/07/2012

Repertuaar

Joonistamine on valikute ja piirangute töö, isegi realistliku stiili puhul. Kui pilt ei toimi, ei ole millegi lisamisel mõtet, sellega võib hoopis kaotsi minna algne idee. Tavaliselt on parem alustada taas algusest. Õpilased ja algajad eksivad selle põhimõtte vastu tihti ja seda on näha nende portfooliotes. Need näivad kataloogidena, kus on esindatud kõikvõimalikud visuaalsed lahendused, alates perspektiividest kadreerimise ja kujutisteni. Tegelikult on ühe professionaalse illustraatori repertuaar suletud ja vaid talle omane. See koosneb vaid teatud miimikast(väljendusest) ja mõnest vaatepunktist.

Kõigi professionaalide repertuaar on suletud ja sellest peetakse kinni.

Wolf Erlbruch "Part, surm ja tulp"

Wolf Erlbruchi raamatu “Part, surm ja tulp” tegelaste miimika on tummfilmi matkiv, nad on teatraalsed, aga asuvad rahulikus ja filosoofilises kontekstis. Taust on minimaalne, alles on jäetud vaid hädavajalik “lavakujundus”, nagu mõne avangardliku teatrietenduse lava.

Hansel e Gretel, Susanne Janssen, Être editiones

“Hänselis ja Gretelis” nullib Susanne Janssen väljenduslikkuse, mets ilmub alati frontaalvaates ja tegelaste näod ei muutu.

Ka maalikunstnikel on kõigil oma repertuaar, põhimõtteliselt nende oma keele tähestik. Täpselt nagu sõnad, mida on palju, aga mis on alati samade väheste tähtede kombinatsioonid, kasutab iga maalikunstnik käekirja, objekte, teemasid, mis on ainult talle tüüpilised, tõelised ja ainuomased korduvad skeemid. Isegi niivõrd mitmekülgsel Picassol oli igas oma loomeperioodis selged kinnisideed, mis lõid just sellele perioodile tüüpilise repertuaari. Niisiis roosas perioodis olid arlekiinid, estampgraafikat viljeledes minotaurused ja nünfid, sinises perioodis klassikaline väljendus ja nii edasi. Hopperil oli tüüpiliseks repertuaariks hommikuvalgus, mis paistab toa aknast, majakas või üksik maja. Balthusil oli selleks tüdruk.

Kokkuvõtteks, et konstureerida meie oma keelt, peame tegema selgeks tähestiku, mida on vaja selle rääkimiseks ja just see tähestik on meie repertuaar. Niisiis on täiesti lubatud eksperimenteerimine, aga alati repertuaari sees ja alati väheste elementidega.

Pablo Auladell näiteks on piiranud oma töövahendeid, tehes kindlaks, mida täpselt kasutab grafiidi-, mida tindi- või muude tehnikate puhul. Sama teeb ta piltide mõõtudega – ta ei tee enam tulevasest raamatust suuremaid illustratsioone, teostab kõik skaalal 1:1. Muuhulgas on ta hakanud mõtlema raamatust kui ühest tervikust, mitte kui paljude eraldiseisvate illustratsioonide kogumist. Seoses sellega on ka tõsi, et kunstiteos on elav asi ja peab selleks saama tasapisi, töö käigus. Niisiis võib juhtuda, et ühel hetkel tööprotsessi käigus nõuab see mingit kindlat lisandust(teatud joont, teatud värvi). Selles mõttes teravdub aastate jooksul kuulamisoskus ja loomulikult minnakse sellega kaasa.

19/07/2012

Stiil on fundamentaalne, see on keel. Selle omamine annab kindlustunde, muudab meid äratuntavaks, nagu Lorenzo Mattotti või Saul Steinberg.

Cela, esimene Hispaania Nobel, ütles, et kui sisened ruumi, kus kõik on lõhnastatud sama parfüümiga, ei pea sa lõhnama tugevamalt, vaid teistmoodi. Niisiis pole vaja olla “tugevam”(üritades kellestki paremini joonistada), piisab sellest, kui oled teistsugune, kui sul on oma stiil.

Selle otsimisel/leidmisel võib osutuda väga kasulikuks eesmärgi täpsustamine. Mõned näited:

Paul Cézanne

Paul Cezanne'i eesmärk oli kujutada oma teostes igavest ilu ja seetõttu maalis pilte, mis töötlesid klassikalist stiili ja mis olid värvide ja vormide poolest tasakaalus. See muutis kujutatu geomeetrilisest vaatepunktist puhtamaks ja selgemaks kui reaalsuses. Tulemuseks on, et tema pildid on ilusad ka 1000 aasta pärast. Tema eesmärk mõjutas täielikult tulemust: võttes arvesse, et see eesmärk oli tema jaoks reaalsusest olulisem, pidi ta oma maailma loomiseks väänama perspektiivi, anatoomiat ja lihtsustama vorme.

Van Gogh tahtis edastada ja väljendada emotsioone, nii muutusid vastavalt sellele tema pintslitõmbed ja värvivalik.

Gaugain oli puhtuse ja süütuse otsingutel ning seetõttu otsustas ta portreteerida primitiivseid kultuure.

Pablo Amargo

Pablo Amargo on kontseptuaalne illustraator: lugude jutustamise asemel eelistab ta idee selget ja otsest edastamist ja et seda teha, ei jäta ta miskit saatuse hooleks (töötab ka tindiplekkide kallal, mida teised tavaliselt pritsivad suvaliselt).

Javier Zabala

Javier Zabala on risti vastupidine – selle asemel et edasi anda selgeid kontseptuaalseid ideid, eelistab ta vabakäelist jutustamist – juhus on tema jaoks oluline element piltide loomisel.

Lähtudes nendest illustratiivsetest näidetest peame endilt küsima, mis huvitab meid ja milline on meie eesmärk, pidades meeles, et meie piirid on tegelikult meie tugevus. Ja peame õppima varastama – loomulikult ilma plageerimata – aga teostades palju peenemaid vargusi “Picasso stiilis”, kes, kui nägi võimalust miskit pihta panna, ei lasknud seda käest. Muide, Cezanne'ilt varastas ta arlekiinide ja Goyalt Guernica tarvis(langeva Hispaania rahva valukarje ja kodusõja saagiks olemine on Goyal ja Guernicas identne ).

Balthus varastas Piero della Francescalt peale oma morbiidsete inglite pidulike ilmete veel tema freskotekstuuri ja õrna valguse.

Antonio Lopez varastas Velasquezelt Madridile tüüpilise valguse.

Dave McKean

Dave McKean varastas Dalilt ja moderniseeris seda.

Vargused võivad niisiis seisneda nii valguses, tunnetuses kui miimikas. Kui jõutakse sinnani, tuleb hoida meeles Bob Dylani nõuannet: kui sulle keegi meeldib, ära keskendu temale, vaid uuri, kes oli tema õpetaja. Niisiis, kui sulle on sümpaatne Moebius, vaata Gustave Doré graafikat.

On ainult üks oht, kui ollakse jõutud oma stiilini, ja selleks on liigne kindlus omaenda joones ja keeles, unustades, et igal eraldiseisval tööl on omad vajadused ja oma eripära.

LÕPP.

PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - I osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

 Alas y Olas, Pablo Albo y Pablo Auladell, Barbara Fiore editora

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

17/07/2012

Kuidas luua üht maailma

Illustreerida teksti tähendab terve graafilise maailma loomist ühe pildiraamatu tarvis. Niisiis, kõigepealt tuleks teksti hoolikalt lugeda ning paigutada ta mingisse žanri(poeetiline, dramaatiline, satiiriline, huumor, jne), ja järgnevalt jälgida selle rütmi, musikaalsust, et leida selle olemus.

Et seda leida, tuleb teksti lugeda mitu-mitu korda suure tähelepanuga. Lugemise jooksul tekivad analoogiad teiste tekstide või piltidega, filmidega, muusikaga, sündmustega ja nii edasi, eesmärgiga luua konkreetne ja spetsiifiline graafiline maailm. Selle maailma loomiseks on vajalikud järgmised komponendid: mudel, metamorfoos, seeme ja seadustik(ollallaa!)

Mudel

Täpselt nii nagu toimub kunstiajaloos, kus järjekindlalt vaadatakse minevikku, interpreteerides, parandades ja kohandades seda, mis on tehtud varem, kaasaegsete kunstnike poolt, tuleb illustraatoril, kes soovib luua üht konkreetset graafilist maailma ühe kindla teksti jaoks, otsida eeskuju, mudel, millest lähtuda. Siis hakatakse seda kohandama, interpreteerima või parandama.

Mudel on lähtepunkt kõigi raamatu illustratsioonide loomiseks. See võib olla üks sõna, üks filmistseen, üks muusikapala, üks maitse, üks mälestus, üks maastik. Põhimõtteliselt võib misiganes asi olla mudel, kui sellel on meie jaoks tähendus seoses antud tekstiga.

Mõned näited

Pablo Auladell on kasutanud De Chirico maalide erilist valgust mudelina “Isise” tööde loomise jaoks(ja tõepoolest nendest maalidest on jätnud ta alles vaid valguse, sest illustratsioonid ei sarnane muude aspektide poolest De Chirico maalidele üldse). “Hulkur Rasmuse” jaoks olid eeskujudeks tummfilmid ja küpsiste maitse. Stsenaristi, kes on ka pealelugeja, väga ekspressiivne hääl oli mudeliks stsenaariumist koomiksi tegemisel. Ja nõnda edasi.

Rasmus e il vagabondo, Pablo Auladell, Kalandraka editora

Mudeli otsimine on väsitav ja nõuab palju tööd, isegi enne tekstiga tegelemist. Põhimõtteliselt tähendab see, et tuleb võtta omaks pideva uurimistöö ja otsimise, märkmete tegemise ja eksperimenteerimise harjumus. Üks valgustav näide:

Pablo Auladell märgib oma “mõttemärkmikku” (väike märkmik, kuhu kirjutab ainult sõnu ilma sketšide ja joonistusteta) kõik, mis võib osutuda kasulikuks mitte ainult antud momendil, aga ka järgnevalt just mudeli otsimise eesmärgil.

Teise märkmikku, “reisipäevikusse”, teeb ta kiireid visandeid, kui on kodust väljas, ka kõigest lastega pargis, et hoida käsi soe ja joon värske, kuna miimiline väljendus on elementaarne, paneb joonistuse elama, olgu see siis realistlikus või muus stiilis: sellel pole tähtsust.

Pablo Auladelli visandiraamatud

Lõpuks kolmandasse märkmikku, “optilisse vihikusse”, ainult joonistab, täpsustades ka “tööprotokollid”, kui vaja, st kirjutades üles kõik töö valmimise tehnilised etapid ja kasutatud materjalid. See on vajalik, et mitte tehnilist käiku unustada juhuks, kui on vaja pilt hiljem uuesti joonistada. Optilises vihikus ei lähtu ta asjadest, mida näeb igapäevaselt, nagu toimub reisipäevikus, sinna teostab ta tõelised illustratsioonid, rohkem või vähem lõplikus vormis.

Niisiis kõigi kolme, mõttemärkmiku, reisipäeviku ja optilise vihiku näol on ta kasutuses suur hulk materjali, mida kasutada oma töös ja mis võib osutuda väga kasulikuks mudeli otsimisel.

Metamorfoos

See on teine asi, mida on vaja ühe graafilise maailma loomiseks. Sisuliselt seisneb taolises kohanduses, mida teeb Lorenzo Mattotti, kui suundub mustvalgest pastellijoonistusest maalimise juurde. See on ikka sama illustraator, kes neid kasutab, aga igal tehnikal on oma karakter ja vajalikud kohandused, mis on just sellele omased ja mis loovad erinevate atmosfääridega illustratsioone.

Pablo Auladell on aastate jooksul teinud ühe kokkuvõtliku pildi oma töödest, kus on teinud selgeks, millised on need kohandused, mida tuleb üht või teist tüüpi projekti puhul teha. Lähtuvalt sellest, et ta joonistab kas lüürilisi/poeetilisi, dramaatilisi või satiirilisi illustratsioone(aga mitte kunagi koomilisi, sest see ei ole tema žanr), on eelpool mainitud kokkuvõtvas teoses seeria illustratsioone kõigist neist žanritest, millest omakorda selgub, et tema puhul on metamorfoos ja kohandamine küsimus sellest, kas kasutada värve või mustvalget gammat või üht- või teistsugust joont. Näiteks dramaatilise sisuga joonistused on mustvalged, satiirilised pigem värvilised. Peale selle on Pablo andnud igale kohandamisele nime vastavalt sellele, kuidas see “kõlab”, st sõnal kannab tema jaoks lisatähendust, mis vastava “kohandamise” visuaaliga koos loob unikaalse, tema jaoks selge vormi.

Niisiis võrdleb Pablo oma tööd ainult iseenda omaga ja selle kokkuvõtliku teosega kohustab end ellu jääma.

Seeme

Selles staadiumis, kus leitud mudel ja selgitatud välja õige kohandamine, on vaja seemneillustratsiooni. Selleks, et seda leida, on vaja loomulikult joonistada, kuni kõikide joonistuste seast ilmub äkki üks, mis justkui geneetiline kood hõlmab endas kõike, et (selle alusel) teha valmis kogu raamatu pildid. Lõplik seemneillustratsioon ei pea kindlasti olema lõplik pilt, see võib vahel olla hoopis kõigest üks joon.

Viimases märkmikus, mis on pühendatud ainult töös olevale pildiraamatule, otsib Pablo seemneillustratsiooni. Ka see otsing, nagu mudeli puhul, on tavaliselt meeletult väsitav.

Susanne Janssen, ettevalmistavad visandid "Hänseli ja Greteli" jaoks

Susanne Janssen kasutas oma “Hänsel ja Greteli” jaoks seemneillustratsiooniks ühte fotot kinniste silmadega lapsest, mis sai kogu raamatu teljeks(see ei ole alati nii, vahel ei ole seemneillustratsioonil lõplikus töös nii suurt kaalu). Tema puhul viis seeme ideeni muuta Hänsel ja Gretel kaheks identseks kaksikuks ja tegelaste žestikulatsioon muutus marionetilikuks, sest nägu jäi alati samaks, fikseerituks kinniste silmadega, ja et väljendada emotsioone, tuli mängida valguse, taustade ja justnimelt tegelaste žestidega.

Täpne seadustik

Lõppude lõpuks on graafilisel maailmal vaja seadustikku, mida järgitakse. Iga raamatu jaoks on seadused erinevad ja tuletatud seemneillustratsioonist, milles on see juba loomulikul kujul olemas(juhul kui see on autentne seemneillustratsioon). Kui sellest seadustikust kinni ei peeta, valmivad vigased illustratsioonid, mis ei tööta.

Näide Pablo Auladelli kogemusest. “Postkaart Alicantest” jaoks oli Pablo alustanud koomiksit väga laia panoraamiga, mis ei töötanud, aga muutes perspektiivi ja esimestes vinjettides tegelastele lähenedes jõudis ta eesmärgile.

Kokkuvõtteks

Leidnud mudeli, kasutanud metamorfoosi, leides seemne ja pannud tööle seadustiku, mida teha?? Tuleb tööle asuda, ei muud!

Pablo Auladell on selles faasis valmis, et teha raamatu makett, peaaegu alati väiksem ja käepärasem lõplikust raamatust, kuid millest on juba näha layout ja pildid. Maketi tegemine on talle vajalik, et hoida kontsentratsiooni, rütmi ja esteetilist ühtlust kogu töö valmimise jooksul.

Jätkub...

Tõlkisin teksti Anna Castagnoli illustratsiooniblogist Le Figure dei Libri mis on Itaalias väga tuntud ja hinnatud. Toon teieni ka konspektide teise osa. Loodan, et oli inspireeriv! Gerda