Pildiraamatu
illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012
17/07/2012
Kuidas luua üht maailma
Kuidas luua üht maailma
Illustreerida
teksti tähendab terve graafilise maailma loomist ühe pildiraamatu
tarvis. Niisiis, kõigepealt tuleks teksti hoolikalt lugeda ning
paigutada ta mingisse žanri(poeetiline, dramaatiline, satiiriline,
huumor, jne), ja järgnevalt jälgida selle rütmi, musikaalsust, et
leida selle olemus.
Et
seda leida, tuleb teksti lugeda mitu-mitu korda suure tähelepanuga.
Lugemise jooksul tekivad analoogiad teiste tekstide või piltidega,
filmidega, muusikaga, sündmustega ja nii edasi, eesmärgiga luua
konkreetne ja spetsiifiline graafiline maailm. Selle maailma
loomiseks on vajalikud järgmised komponendid: mudel,
metamorfoos, seeme ja seadustik(ollallaa!)
Mudel
Täpselt
nii nagu toimub kunstiajaloos, kus järjekindlalt vaadatakse
minevikku, interpreteerides, parandades ja kohandades seda, mis on
tehtud varem, kaasaegsete kunstnike poolt, tuleb illustraatoril, kes
soovib luua üht konkreetset graafilist maailma ühe kindla teksti
jaoks, otsida eeskuju, mudel, millest lähtuda. Siis hakatakse seda
kohandama, interpreteerima või parandama.
Mudel
on lähtepunkt kõigi raamatu illustratsioonide loomiseks. See võib
olla üks sõna, üks filmistseen, üks muusikapala, üks maitse, üks
mälestus, üks maastik. Põhimõtteliselt võib misiganes asi olla
mudel, kui sellel on meie jaoks tähendus seoses antud tekstiga.
Mõned
näited
Pablo
Auladell on kasutanud De Chirico maalide erilist valgust mudelina
“Isise” tööde loomise jaoks(ja tõepoolest nendest maalidest on
jätnud ta alles vaid valguse, sest illustratsioonid ei sarnane muude
aspektide poolest De Chirico maalidele üldse). “Hulkur Rasmuse”
jaoks olid eeskujudeks tummfilmid ja küpsiste maitse. Stsenaristi,
kes on ka pealelugeja, väga ekspressiivne hääl oli mudeliks
stsenaariumist koomiksi tegemisel. Ja nõnda edasi.
Rasmus e il vagabondo, Pablo Auladell, Kalandraka editora
Mudeli otsimine on väsitav ja nõuab palju tööd, isegi enne tekstiga tegelemist. Põhimõtteliselt tähendab see, et tuleb võtta omaks pideva uurimistöö ja otsimise, märkmete tegemise ja eksperimenteerimise harjumus. Üks valgustav näide:
Pablo
Auladell märgib oma “mõttemärkmikku”
(väike märkmik, kuhu kirjutab ainult sõnu ilma sketšide ja
joonistusteta) kõik, mis võib osutuda kasulikuks mitte ainult antud
momendil, aga ka järgnevalt just mudeli otsimise eesmärgil.
Teise
märkmikku, “reisipäevikusse”,
teeb ta kiireid visandeid, kui on kodust väljas, ka kõigest lastega
pargis, et hoida käsi soe ja joon värske, kuna miimiline väljendus
on elementaarne, paneb joonistuse elama, olgu see siis realistlikus
või muus stiilis: sellel pole tähtsust.
Pablo Auladelli visandiraamatud
Lõpuks kolmandasse märkmikku, “optilisse vihikusse”, ainult joonistab, täpsustades ka “tööprotokollid”, kui vaja, st kirjutades üles kõik töö valmimise tehnilised etapid ja kasutatud materjalid. See on vajalik, et mitte tehnilist käiku unustada juhuks, kui on vaja pilt hiljem uuesti joonistada. Optilises vihikus ei lähtu ta asjadest, mida näeb igapäevaselt, nagu toimub reisipäevikus, sinna teostab ta tõelised illustratsioonid, rohkem või vähem lõplikus vormis.
Niisiis
kõigi kolme, mõttemärkmiku, reisipäeviku ja optilise vihiku näol
on ta kasutuses suur hulk materjali, mida kasutada oma töös ja mis
võib osutuda väga kasulikuks mudeli
otsimisel.
Metamorfoos
See
on teine asi, mida on vaja ühe graafilise maailma loomiseks.
Sisuliselt seisneb taolises kohanduses, mida teeb Lorenzo
Mattotti, kui suundub mustvalgest pastellijoonistusest maalimise
juurde. See on ikka sama illustraator, kes neid kasutab, aga igal
tehnikal on oma karakter ja vajalikud kohandused, mis on just sellele
omased ja mis loovad erinevate atmosfääridega illustratsioone.
Pablo
Auladell on aastate jooksul teinud ühe kokkuvõtliku pildi oma
töödest, kus on teinud selgeks, millised on need kohandused, mida
tuleb üht või teist tüüpi projekti puhul teha. Lähtuvalt
sellest, et ta joonistab kas lüürilisi/poeetilisi, dramaatilisi või
satiirilisi illustratsioone(aga mitte kunagi koomilisi, sest see ei
ole tema žanr), on eelpool mainitud kokkuvõtvas teoses seeria
illustratsioone kõigist neist žanritest, millest omakorda selgub,
et tema puhul on metamorfoos ja kohandamine küsimus sellest, kas
kasutada värve või mustvalget gammat või üht- või teistsugust
joont. Näiteks dramaatilise sisuga joonistused on mustvalged,
satiirilised pigem värvilised. Peale selle on Pablo andnud igale
kohandamisele nime vastavalt sellele, kuidas see “kõlab”, st
sõnal kannab tema jaoks lisatähendust, mis vastava “kohandamise”
visuaaliga koos loob unikaalse, tema jaoks selge vormi.
Niisiis võrdleb Pablo oma tööd ainult iseenda omaga ja selle kokkuvõtliku
teosega kohustab end ellu jääma.
Seeme
Selles
staadiumis, kus leitud mudel ja selgitatud välja õige kohandamine,
on vaja seemneillustratsiooni. Selleks, et seda leida, on vaja
loomulikult joonistada, kuni kõikide joonistuste seast ilmub äkki
üks, mis justkui geneetiline kood hõlmab endas kõike, et (selle alusel) teha
valmis kogu raamatu pildid. Lõplik seemneillustratsioon ei pea kindlasti
olema lõplik pilt, see võib vahel olla hoopis kõigest üks joon.
Viimases
märkmikus, mis on pühendatud ainult töös olevale pildiraamatule,
otsib Pablo seemneillustratsiooni. Ka see otsing, nagu mudeli puhul,
on tavaliselt meeletult väsitav.
Susanne Janssen, ettevalmistavad visandid "Hänseli ja Greteli" jaoks
Täpne
seadustik
Lõppude
lõpuks on graafilisel maailmal vaja seadustikku, mida
järgitakse. Iga raamatu jaoks on seadused erinevad ja tuletatud
seemneillustratsioonist, milles on see juba loomulikul kujul
olemas(juhul kui see on autentne seemneillustratsioon). Kui sellest
seadustikust kinni ei peeta, valmivad vigased illustratsioonid, mis
ei tööta.
Näide
Pablo Auladelli kogemusest. “Postkaart Alicantest” jaoks oli
Pablo alustanud koomiksit väga laia panoraamiga, mis ei töötanud,
aga muutes perspektiivi ja esimestes vinjettides tegelastele
lähenedes jõudis ta eesmärgile.
Kokkuvõtteks
Leidnud mudeli, kasutanud metamorfoosi,
leides seemne ja pannud tööle seadustiku, mida teha?? Tuleb tööle
asuda, ei muud!
Pablo
Auladell on selles faasis valmis, et teha raamatu makett, peaaegu
alati väiksem ja käepärasem lõplikust raamatust, kuid millest on
juba näha layout ja pildid. Maketi tegemine on talle vajalik, et
hoida kontsentratsiooni, rütmi ja esteetilist ühtlust kogu töö
valmimise jooksul.
Jätkub...
Tõlkisin teksti Anna Castagnoli illustratsiooniblogist Le Figure dei Libri mis on Itaalias väga tuntud ja hinnatud. Toon teieni ka konspektide teise osa. Loodan, et oli inspireeriv! Gerda
No comments:
Post a Comment