Anna Castagnoli intervjuu itaalia/prantsuse koomiksitegija Davide Cali'ga 2009. aastal blogis www.lefiguredeilibri.com. Itaalia keelest tõlkinud Gerda Märtens
Davide Cali on lastekirjanik, kes on väheste aastate jooksul saavutanud ebatavalise rahvusvahelise edu. Tema raamatuid on tõlgitud ja avaldatud Austrias, Austraalias, Belgias, Brasiilias, Kanadas, Lõuna-Koreas, Taanis, Egiptuses, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Kreekas, Itaalias, Liibanonis, Mehhikos, Hollandis, Poolas, Portugalis, Hispaanias, Ameerika Ühendriikides, Taiwanis, Tais, Iisraelis. Ta on võitnud arvukaid preemiaid, mille hulgas on olulisim Prantsuse auhind prix Baobab. Soovisin ühe pika intervjuu kaudu avastada, milline „salaretsept" on kaasa aidanud sellisele edule, ja nagu kahtlustasingi... retsepte pole. Kulisside taga on tegu vaid intelligentse persooniga, kellel on oma tööle küps ja sügavutiminev pilk.
Davide Cali,
kirjanik, illustraator ja koomiksitegija, kes juhendab lühikursusi ka Maceratas
Kas kirjanikeks sünnitakse või saadakse? Kas räägid meile, kuidas kõik alguse sai?
Mina sain selleks. Lapsest peale tahtsin teha koomikseid. Või vastasel korral multifilme. Kui mul oli õnnestunud mõned aastad koomiksikunstnik olla, ei olnud mul ühest küljest kuigi palju tööd ja teisest küljest oli tekkinud uudishimu lasteraamatute vastu, mida tundsin üsna hästi pärast sotsiaaltööd ühes lasteraamatukogus. Pärast seda töötasin umbes aasta ühes ajakirjas, mis tegeles lastekirjanduse kriitikaga.
Et rääkida kogu tõde, siis esimene kord, kui mul paluti teha raamat lastele, olin hirmunud. Mulle meeldisid paljud autorid/illustraatorid, aga mina olin koomiksitegija!
Natukese aja pärast juhtus midagi. Arvan, et eelkõige tänu ühele näitusele, mis veenis mind, et olen suuteline tegema raamatuid lastele. Seal oli valik prantsuse pildiraamatuid, mis reisisid ringi Prantsuse kultuuriministeeriumi toetusega. Seal avastasin, et lastele võib jutustada ka absurdseid lugusid ja mõned asjad, mis mu peas olid ja tundusid mulle pigem vormitud (ja mis ei olnud koomiksid), olidki tegelikult lasteraamatud. Selle näituse abil avastasin täiesti uue kutsumuse ja erinevaid uusi kirjastajaid, kellega järgnevalt püüdsin koostööd teha.
Sinu esimesed sirvitud ja lemmikuks saanud raamatud?
Lapsena mul ei olnud väga palju raamatuid. Mitte, et mu vanemad poleks neid mulle ostnud, vastupidi. Ütleme, et sellel ajal oli praegusega võrreldes palju rohkem valikut juturaamatute osas. Mäletan veel ebameeldivusega mõningaid väljaandeid jubedate illustratsioonidega Salgari klassikutest, mis lisaks kõigele ei olnud raamatus kunagi õigel leheküljel. Kompensatsiooniks sain palju raamatuid loomadest, mis oli lapsepõlves minu suur kirg. Ja siis veel raamatud astronoomiast ja mõned puudest. Ja üks ülirikkalik entsüklopeedia. Uurisin seda meeletult palju, huvitudes mütoloogiast või anatoomiast. Väiksena oli mul palju teaduslikke huvisid, mille(eriti zooloogia) kultiveerimist suureks kasvades jätkasin.
Loomulikult lugesin ka palju koomikseid. Kasvasin igapühapäevase Miki Hiire traditsiooniga ja Strumtruppen di Bonvi koomiksistrippidega ja veel ameerika koomiksite Beetle Bailey, Wizard of Id, Bristow ja B.C.-ga.
Sinu tekstide narratiivne ja stilistiline kvaliteet tõestab, et need ei ole kõigest „lastele“, eelistan pigem rääkida tekstidest „lastepublikule“ ilma ealise eristuseta - see peaks olema sihtgrupp igale lastekirjanikule. Miks sinu tekstid on leidnud just selle konkreetse publiku ja mitte täiskasvanud?
Ma ei tea seda. Kui alustasin lastele kirjutamist, seadsin endale mõned reeglid. Üks neist oli jätta endale vabadust ja õigust rääkida lastele millest iganes, ilma piiranguteta.
Lapsed ei ole idioodid. Mind paneb alati imestama, kui olen tunnistajaks, kuidas täiskasvanud selles niivõrd siiralt kindlad on. Kirjutades püüan meenutada, milline olin ise lapsena. Ainus piirang, mille olen omaks võtnud, on, et vahel lapsed ei mõista teatud asju. Niisiis piisab neile vaid seletada.
Tegelikkuses olen proovinud kirjutada ka täiskasvanutele, aga kirjandusturg sellisele kirjandusele on väga jäik, mina kirjutasin lühijutte ja keegi ei tahtnud neid. „Ehk kirjutad hoopis ühe romaani?“ öeldi mulle. Lastele kirjutamine on andnud mulle võimaluse kirjutada lühijutte, ehkki tehes seda sõnade ja piltidega, niisamuti, kui koomiksitega(isegi, kui teisel moel). Muide, usun, et lastealbumi tegemine annab võimaluse läheneda ka täiskasvanutele, ja seda priviligeeritud moel. Aastate jooksul olen saanud selgeks, et mõndasid asju, mida täiskasvanud loevad minu raamatutest oma lastele, ei oleks nad iial nõus aktsepteerima, kui need oleks mõeldud otseselt neile.
Davide Cali & Anna Laura Cantone "Isa võtab mõõtu"
Kirjutamine täiskasvanud publikule ja kirjutamine lastepublikule - millised on stiilid, emotsioonid, teemad? Juhul, kui need eksisteerivad, oskaksid sa kirjeldada, millised erinevused on nende kahe vahel?
Nii palju, kui puutub minusse, siis lugudes, mis olen kirjutanud täiskasvanutele, olen publikult alati eeldanud eelnevaid teadmisi, mida aga vastupidiselt lastele kirjutades olen endale keelanud. Vihkan seda, kui tekst lasteraamatutes flirdib situatsioonidega, mida lapsed ei tunne ja eeldatakse asju, mida teavad ainult suured.
Peaaegu kõik minu jutustused täiskasvanutele lähtuvad olukordadest, mis on juba tuntud ja läbielatud, tavaliselt on need väiksed kõrvalekalded reaalsusest, nii nagu me seda tunneme. Mis puutub teemadesse, millest kirjutan täiskasvanutele, siis jutustan täiskasvanute elust, niisiis abielust, pettumustest, seksist, tööst, petmisest, maksudest, ambitsioonidest, kõigist tavalistest asjadest meile, aga mitte veel neile. Ütleme, et kui kirjutan lastele, räägin pigem elu „suurtest teemadest“, nagu sõprus, armastus, reisimine.
Sa oled ka illustraator. Kui mõtled ja kirjutad mingit teksti, kas tulevane raamat ise on juba osaline sinu loomeprotsessis? Küsin seda sinult, sest erinevalt teistest lastekirjanikest näivad sinu tekstid olevat tehtud kui valatult raamatu kui objekti järgi, nagu sünniks need teadlikult ruumist, mis selle ümber saab olema, lehekülgede rütmist, mis seda saadab(ja mille tekst ise loob), kokkuvõttes, kõigist neist peentest mehhanismidest, mis kindlustavad, et üks raamat ei saa olema vaid illustreeritud lugu, vaid üks semantiline mehhanism oma kindla süntaksiga.
Kui mind kutsutakse kirjanikuks, mõjub see mulle ikka veel imelikult. Seesmiselt usun, et olen jäänud joonistajaks. Õigupoolest, lugude mõtlemine piltide jaoks on üks väärareng, mis on mulle jäänud koomiksite tegemisest. On tõsi, et minu albumid sünnivad alati tervikuna: isegi kui ma ei joonista enam peaaegu üldse, teen alati storyboardi, ehk visanditega loo, et esitada see kirjastajale. Vahel imiteerin illustraatori stiili, kellega tahaksin oma teksti kallal töötada või kes on juba enne välja valitud. Tihti mõtlen välja loo mingi kindla illustraatori võtmes, ehkki pärast peame seda muutma. Igatahes, kui kirjutan, on mu peas alati juba valmis film.
Kui kirjutan koomiksialbumit, on film veelgi täpsem. Enne, kui hakkan joonistama, vaatan selle oma peas palju kordi üle, sest koomiks on vestluse vormis ja tegelased minu teadvuses jätkavad rääkimist. Vahest räägivad isegi liiga palju. Kui teen 24-leheküljelise koomiksi, jätan umbes poole sellest välja!
Sinu karjäär on olnud ülikiire ja peadpööritav. Väheste aastate jooksul on sinu tekstid tõlgitud paljudesse keeltesse, ja need on saanud auhindu kõikjal, leidnud tunnustust ja võitnud publiku südameid. Kas peale sinu töö kõrgele taseme on veel mingeid komponente, mida oled teadnud lisada?
Usun, et erinevalt teistest kolleegidest, olen tahtnud õppida. Mulle meeldib mõelda sellest, mida teen, pigem kui ametist kui kunstist, ja isegi kui on tõsi, et midagi on mulle kaasa sündinud, on samavõrd tõsi, et kirjutamist ja joonistamist tuleb õppida.
Selleks, et liikuda koomiksist, minu esimesest kirest ja elukutsest, edasi illustreeritud raamatu(albumi) juurde, lugesin sadakond sellist albumit. Põhimõtteliselt ma ei teinud seda meelega, lihtsalt juhtus nii. Lasin ennast uudishimul nakatada ja hakkasin lugema. Pärast muidugi jätkasin.
Usun, et lugemine on alati elementaarne, et meelt lahutada, õppida ja vältida illusiooni, et oled leiutanud midagi, mille reaalsuses on juba leiutanud teised. Ja veel, rääkides pigem kommertsterminites, on oluline lugeda, et õppida tundma turgu. Kui teen oma kirjutamiskursusi, on üks asi, mida ma õpetan lisaks raamatute lugemisele, ka kataloogide lugemine. Ma olen teinud seda aastaid. Kataloogid ütlevad ühe kirjastuse kohta kõik. Kui sa ei tea peast selle kataloogi, on vähetõenäoline, et suudaksid pakkuda neile oma tööd ja arvata ära nende maitset.
Üks teine asi, mida ma olen üritanud teha, on olla kättesaadav. Ma pole kunagi oma tekstidesse suhtunud kui pühadesse ja puutumatutesse. Kirjastajatega tavaliselt töötatakse intensiivselt, muudetakse paljusid asju, sest igaüks teeb oma ettepanekuid lähtuvalt müügivõimalustest, kogemustest, isiklikust maitsest. Ei ole lihtne lasta teisi oma lugude kallale. Alguses tundus see mulle solvanguna, hiljem aga õppisin seda aktsepteerima, juhul kui teisel pool on inimesed, kes töötavad intellektuaalse aususega. Nii avastasin võimaluse töötada teisiti.
Tegelikult ütlen tihti, et raamatute tegemine on grupitöö. Meie, autorid ja illustraatorid, oleme staarid, need, kes saavad preemiaid ja keda kutsutakse raamatumessidele, aga iga väljaande taga on tegelikkuses kümmekond inimest, kes on tööd teinud. Seega jagada oma valikuid nendega, tundes nende kompetentsi, tundub mulle õige.
Cruelle Joelle, Sarbacane, 2010
Ülipopulaarne koomiksisari, mis räägib "Kurjast" Joelle'ist, tema emast, kellel nimeks Madame Lamort(Proua Surm), ema tööst ja eralust, selle käes "kannatavast" Joelle'ist ning kuulsast ja pahelisest isast...
- Kas on tõsi, et metsas on tõeline sarimõrvar?
- Muidugi. Ei teata küll miks, aga ta jumaldab matkajate tapmist.
- Ta valib telgi, läheneb ja ...
ZIIIIIP
BADABOUM!
- Ahhh! Mõrvar!!!
- ...emme?!
- Tõin teile õhtusöögi, kullakesed!
- Uff...
- Super!
- CLAC!
- See on ema!
- Tere, kullake! Kas sa sõid ära hamburgeri, mis ma sulle jätsin?
- Mmmuidugi!
- Ah, milline päev...
- Kas sa oled väsinud?
- Väsinud, pettunud, alandatud... Ma ei tea, millest alustada. Mu vaene kullake, su ema pole eriti millekski võimeline...
- Tahad sa sellest rääkida?
- Ei, ma ei hakka sind tüütama oma halamisega...
- Kas ma pean selle sult välja pressima?
- Olgu, kui sa nõuad, siis ma räägin sulle...
Siseneme ühe sinu peateose kardinate taha: Moi, j'attends(Mina ootan). See raamat, mis on liigutanud tuhandeid lugejad(ma ei tunne ühtegi, kes poleks viimasel leheküljel pisaraid valanud!), on võitnud arvukaid auhindu, mille hulgast kõige prestiižsem on prix Baobab aasta parima albumina(Prantsusmaa, 2005). Kas sa suudad meelde tuletada päeva, kui sul tuli idee selle raamatu jaoks? Esimesed märkmed...?
Jaa, ma mäletan seda päeva hästi. See juhtus kummaliselt, see tähendab, olin postkontori sabas ja ootasin oma korda. Olin postkontoris järjekorras seisnud kümned kordi, aga sel päeval, kes teab, miks, hakkasin mõtlema kõikidele asjadele, mida ootasin elus. Kui selle peale mõtled, kõik ju alati ootame midagi, eks? Jõudes koju, mõtlesin, et sellest võiks saada raamat. Kõigepealt tegin lihtsa nimekirja, siis hakkasin seda õigesse järjekorda panema, alates sellest, mida ootad, kui oled väike, kuni selleni, mida ootad, kui kasvad, ja lõpuks täiskasvanuna.
Kui kirjutasin „Moi, j'attends“, ei tajunud ma seda ise, aga kunagi ammu oli mul vajadus kirjutada midagi surmast ja elu mõttest. Minu esimesed raamatud olid olnud lõbusad, aga pidin kirjutama ka midagi teistsugust. Kuni kolmekümneaastaseks saamiseni ei olnud vähem või rohkem minu ümber keegi surnud. Üks mängukaaslane, kui olin väike, ja vanavanemad, mõni tädi, aga ma ei tea, miks see mulle erilist mõju ei avaldanud. Äkitselt aga surid mitmed mu lähedased. Minu ja minu tüdruksõbra viimane vanavanem, siis üks naaber, kes tegi enesetapu, hüpates aknast välja. Üks poiss, keda tundsin ainult nägupidi, suri kasvajasse kuu aja jooksul. Ta oli minust mõni aasta noorem. Ühe teise tappis politsei linnas, kus elasin, ühe meeleavalduse ajal. Mõni tund varem olin kõndinud samal tänaval, kus teda tulistati.
Alguses Sarbacane's(kirjastus) oldi lõpu üle natuke ehmatanud, proovisime ka natuke kergemat versiooni. Lõpuks valisid aga ikkagi originaali, mis premeeris meid lõpuks auhinnaga. Lastele meeldib see väga, isegi, kui on veidi kurb. Ühes prantsuse koolis võeti see kokku nii:“See raamat räägib meie elust. Meie jaoks jutustab see tulevikku, meie vanemate jaoks olevikku ja meie vanavanemate jaoks möödunut.“
Kaks sõna lastekirjanduse kirjastamise rahvusvahelise seisu kohta? Eelistad mingeid maid? Mingeid suundumusi? Oled üldise seisuga rahul?
Mõned aastad olen töötanud eelkõige Prantsusmaal. Itaalias jätkan koostööd Zoolibri'ga, millega meil on praeguseks suhe, mis kujutab endast rohkemat, kui raamatute tegemine. Oleme alustanud koos paljusid asju ja teeme seda veelgi. Võib-olla teen midagi ka koos Arka'ga. Teised Itaalia kirjastused on valmistanud küll pigem pettumust.
Prantsusmaal tunnen end hästi. Sarbacane'ga oleme teinud palju alubmeid ja kui pakun neile midagi teistsugust oma tavalisest, ei tõmbu nad tagasi. Praegu töötan ka sarja „Mes premiers j'aime lire“ kallal, mis on üks Bayardi kuine ajakiri, mille jaoks kirjutan lühikesi koomikseid ja L'Echo des Savanes jaoks (üks ajalooga koomiksiajakiri), mis ostis ühe minu seeria täiskasvanutele (Aadam ja Eeva). Olen töötanud ka Austrias Annette Betziga ja otsin uut kirjastajat Saksamaal. Mulle meeldiks töötada Ameerikas, aga tavaliselt nad teevad väga klassikalisi lugusid ja minu omad ei sobi konteksti liiga hästi. Otsin võimalust töötada ka Jaapanis.
Kõige huvitavam üldpilt intellektuaalse kriisi tingimustes, mis kestab juba mõned aastad, on Prantsusmaal. Mind võlub ka, mis toimub Koreas, aga seal ei hakka ma ilmselt kunagi otseselt töötama - nad juba tõlgivad mitmeid mu albumeid(itaalia, saksa ja prantsuse keelest). Illustraatoritest rääkides on huvitavad korealased ja iraanlased, vahel ka sakslased. Mulle meeldivad jätkuvalt ka inglased, keda avaldab Andersen Press: lood on väga klassikalised, aga Satoshi Kitamura, David McKee ja Tony Ross on alati väga meelelahutuslikud!
No comments:
Post a Comment