Narratiiv illustreeritud raamatus

Käesolev tekst on katkend minu 2014. aastal kaitstud magistritööst "Maailma loomine ja teisi lugusid".

Narratiiv illustreeritud raamatus.

1. Narratiivne aegruum ja selle esitus

Pildiraamatut, nii nagu koomiksitki, on võrreldud filmiga – tehnilisest aspektist võime aga leida veelgi enam sarnasusi animafilmiga. Liikuvas pildis on ladusaks loojutustamiseks vaja manipuleerida inimese tajudega, monteerides kokku erinevaid kaadriplaane ning näidates vaid oletatava loo kõige kõnekamaid stseene. Täpselt sama kehtib illustreeritud raamatu puhul, mis komponeeritakse sarnase põhimõtte järgi, kasutades staatilisi pilte. Nende vahendite abil saavutatakse kujutluspilt, mis väljub filmi enda esitatud informatsiooni raamidest – vaataja tõmmatakse kaasa ajalis-ruumilisele rännakule väljamõeldud maailmas.

Kinokunsti ja pildiraamatu peamised ühised tehnilised elemendid on kaadrid (pildid) ja nende vaheldumine (lehekülje pööramine). Raamatu pildid erinevalt filmikaadritest on staatilised, mistõttu on sel puhul veelgi olulisem nende läbimõeldud kompositsioon, mis soovitud olukorda, atmosfääri, tegevust, pinget jne veenvalt edasi annaks. Mõlemad meediumid jutustavad lugu ja peavad suutma selle põhistruktuuri edasi anda ka vaid visuaali vaheldumise abil, ilma sõnade abita. Ühine on ka kronoloogiline komponent: pilte või kaadreid saab näha vaid ükshaaval ning neil on kindel ajaline järjestus. Erinevalt filmist saab aga raamatu ühte stseeni vaadelda ükskõik kui kaua ning sellega tuleb kunstnikul ka arvestada.

Võib öelda, et pildiraamat, just nagu animatsioonfilm, on justkui üks terviklik etendus, mis toimub ühel laval oma sümboolse aja ja ruumi ning füüsikaseadustega. Siinkohal sobib võrrelda seda illusoorset keskkonda majaga või koduga, mille füüsilisse ruumi koonduvad inimese mõtted, mälestused ja unelused. Nii animatsioonfilm kui pildiraamat ärkavad ellu nende elementide lisandumisel ehk vaataja isikliku suhestumise abil ning tõmbavad ta emotsionaalselt endaga kaasa. Oluline on ka ruumi, kus tegevus toimub, visuaalne struktuur ja ühtsus. On tõsi, et sündmuseid saadavad korda tegelased, kuid ilma kontekstita poleks neil mingit võimu – ei neile omast keskkonda, mis nende tegevust mõtestab, ega tausta, millel kontrasteeruda ning narratiivile olulist konflikti luua. Niisiis on illustratsiooni oluliseks ülesandeks stilistiliselt ühtse visuaalse universumi loomine, mille kõik elemendid oleksid omavahel seotud ning moodustaksid justkui ideelise kärje. See on ka üks raskemaid osi ühe loo illustreerimise juures, sest selle tegelased ja muud elemendid peavad nii kontseptsioonis kui stilistikas oma keskkonnaga ühilduma, täpselt nagu animatsioonfilmiski.

Kuid teatraalne aspekt illustreeritud raamatu juures ei avaldu ainult selle lugeja vaatepunktist. Mulle tundub, et teatud etenduslikkus peitub ka illustraatori töös. Nii omast kogemusest kui sellest, mida olen kuulnud teistelt illustraatoritelt, muutub tekst raamatu visuaali või tegelasi kujundama hakates kunstniku kujutluses elavateks sündmusteks, mis läbi oma isikliku emotsiooni paberile jõuab. Üks tuntud raamatuillustraator jutustas, et talle on öeldud, et ta võtab ta oma karaktereid joonistades ise alateadlikult nende ilmeid. Olen isegi tähele pannud, et töötades tekstiga, kipun ma sellesse niimoodi sisse elama, et mängin seda teatud emotsionaalsel tasandil läbi. Niisiis on illustreerimise protsess kohati justkui näitlemine, kus raamatu tekst on stsenaarium.

Illustraatoripoolset interpretatsiooni tõlgendab aga edasi lugeja. See, mis temani jõuab, on illusioon illusioonist, olles kummalisel kombel isegi tõepärasem reaalsusest, mille informatsioonikaosest püütud juhuslike killukeste abil püüame oma meeltega luua usutavaid struktuure. Nii, nagu seda teeb näitekunst, nopib minu arvates ka illustratsioon kujutatavast reaalsusest valikuliselt põhilise, tekitades kaoses korra ning esitades selle paradigmat.¹ Publikul tekib nende ideede presentatsioonist omaenda tõlgendus. Tegu on justkui tagurpidi pööratud Platoni koopamüüdiga: kui Platoni järgi on ideede maailm see, mis asub koopast väljas, mitte see, mida inimesed näevad, siis illustratsiooni ja filmi iga jälgitav element on millegi idee. Igal vaatajal seostuvad nendega oma isiklikud kogemused ja teadmised, nii et teose mõistmine võib individuaalselt vägagi erineda.²

Ma isiklikult usun, et selline tõlgenduste ahel on üks ilusamaid asju illustraatoriks olemise juures. Huvitav on katsetada ja tajuda, kas ja kuidas on võimalik vaatajat kõnetada.

Jätkates veelgi võrdlusega animafilmi ja illustratsiooni vahel, tooksin välja ühe näite (sümboolse) ajaga mängimisest. Animatsioonfilmis kantakse loojutustamise, näiteks pinge tõstmise kaalutlustel sündmusi ette tihti kronoloogiliselt sassi aetud ajalisel teljel. Samuti võidakse esitleda toimuvat erinevate tegelaste vaatenurgast.³ Olen seda tähele pannud ka teatud konkreetsete lasteraamatute puhul, kus pildikeel aitab hüppeid aja ja ruumi või lausa reaalsuse ning fantaasia vahel suurepäraselt kujutada.

Näiteks meenub Fabian Negrini „Chiamatemi Sandokan!“ („Kutsuge mind Sandokaniks!“)⁴, kus peategelaste, kahe lapse igapäeva ja fantaasiamaailma kujutamiseks on kunstnik valinud kaks täiesti erinevat stiili. Esmapilguline vastuolu seisneb selles, et „päriselu“ sündmuseid annab edasi minimalistlik , üldistav ja üsna ebarealistlik kontuurjoon, aga kujutluspildid on värvirikkad, detailsed, elavad ning kujutatud pigem realistlikus laadis. Eelneva arutelu valguses aga näib, et ehk tõesti on reaalsust keerulisem hoomata ja sellega midagi ette võtta, kui kujutlust – selles on palju defineerimatut ja disorienteerivat müra. ⁵

Fabrizio Silei kirjutatud ja Maurizio A. Quarello illustreeritud raamatus „L’autobus di Rosa“⁶ kasutatakse aga erinevaid pildikeeli, et kujutada hüppeid ajateljel. Selle oleviku dimensioonis jutustab vanaisa oma lapselapsele muuseumikülastusel oma noorpõlve kõige eredama ja liigutavama mälestuse ajalukku läinud bussisõidust koos Rosa Parksiga, kes keeldus valgele mehele istet pakkumast ning kellest alates sellest sündmusest sai afroameeriklaste revolutsiooni sümbol. Niisiis teine, mineviku dimensioon asub 1955. aastas. Siin on kunstnik Quarello aimanud mineviku kujutamisel järgi mustvalget fotot, mis on sagedane filmiesteetiline võte ajalooliste sündmuste esitamisel. Kaasaega kujutab ta aga seevastu värviliste ja soojade toonidega. Sellised visuaalsed vihjed töötavad vaataja peal suurepäraselt, sest sedalaadi kujutuslaadi loeb tänapäeva inimene juba intuitiivselt. Samas on tõestatud, et meil on oskus ka väga fragmentaarsest infost harutada välja juhtlõng ja omandada sellest mingi arusaam. Jutustus tekib vaataja kujutluses ka siis, kui visuaalse info elemendid on omavahel juhuslikult kombineeritud või kui loo jutustamise stiil ei ole realistlik.⁷ Niisiis on raamatuillustratsioonis võimalikud ka kõikvõimalikud eksperimentaalsed visuaalsed võtted jutustuse edasi andmiseks.

Arvestades, et illustratsioonid sünnivad valgele paberile, tühjale lavale nagu animatsioonfilmidki, tuleb siiski olla teadlik, et kõik valitud „rekvisiidid“ omandavad vaataja jaoks tähenduse, muutuvad märkideks. Eeldatakse, et neil on mingi konkreetse informatsiooni edasi andmise funktsioon.⁸ Sellega peab kunstnik kindlasti arvestama, kuid niisamuti ka faktiga, et igaüks tõlgendab nähtut omamoodi ja et ka mitmetimõistetavuses pole midagi halba, pigem vastupidi. Vaid lõpptulemus peab lõpuks leidma loomuliku tasakaalu nende sisemiste struktuuride, visuaalsete keelte ja interpretatsioonide virrvarris – selle saavutamise kriteeriume on aga võimatu kirjeldada, sest see on intuitsiooni, žanri ja konteksti küsimus. Illusioonide manamise trikid tuleb igal kunstnikul endal välja töötada.

2. Stiili küsimus

„Illustraatoreid tuntakse ikka nende stiili järgi.“

See üldlevinud, ühest küljest ka tõene mõte põhjustab intellektuaalses erialases kontekstis alalist rahulolematust. Tüliõunaks on ilmselgelt sõna „stiil“, mis kõlab liiga pealiskaudselt, ning nivelleerib kogu ala justkui pelgaks dekoratsiooniks ja kujunduseks. Kuid protesti peidetumaks põhjuseks on ilmselt illustratsiooni enese kui kunstivormi ebakindel territoorium graafilise disaini ning kujutavate kunstide piirimail, kasutades mõlema elemente, olemata siiski midagi, mida saaks kummagagi neist ühte patta panna. Lisaks peetakse teatud arvamuste kohaselt illustratsiooni ülimalt sõltuvaks tekstist või muust infost, mida see peaks näitlikustama. Kuid kuna ülal jutumärkides olevas lauses on siiski tõetera sees, sest stiil tõepoolest võimaldab erinevail kunstnikel hoobilt vahet teha, nii nagu kujutavas kunstiski, tuleks seda sõna illustratsiooni kontekstis rehabiliteerida ning selle tähendust laiendada.

Stiil on üldkasutuses mõiste, millega tähistatakse mingit sorti käitumuslikku või kombinatoorset mustrit, mis esineb inimeste loodud nähtustes. See kirjeldab teatud nähtuse tekstuuri, süüvimata selle struktuuri ehk sisusse. See ei uuri sattumuste mustri pärinevusi ja põhjuseid ühes konkreetses tervikus. Seetõttu tundub illustratsiooni puhul vaid stiilist rääkimine pealiskaudne, põhimõtteliselt tähendab see visuaalses kunstiteoses sisalduva keeruka märgisüsteemi tasandamist pildi kahemõõtmelisele tasandile, arvestamata, mida, kuidas ja miks kujutatakse. Samas ei saa vastu vaielda, et stiil on illustratsiooni juures võtmeküsimus, sest see on visuaalne keel, mis kommunikeerib – selle semantilised ühikud loovad omavahelises kombinatoorikas tähendust, sisu. Nii et julgen vaielda, et illustraatori puhul ei tähenda (vähemalt ei tohiks tähendada) tema stiil ainuüksi talle iseloomulikku värvide, joonte ja pindade, figuuride ja muude pildi elementide rütmi, vaid seejuures ka nende pinna all peituvat sisemist struktuuri. Illustratsioonist mõtlemisel tulekski tegelikult alustada sealt. Illustraatori stiili motiveerib eesmärk.⁹

Just eelpool mainitud põhjusel usun, et laiemas mõttes kunstniku stiil väljendub ka muus, kui käelise töö ja tehnika äratuntavuses. On ju palju illustraatoreid, kes kasutavad väga erinevaid tehnikaid ja isegi erinevaid stiile (visuaalsel tasandil), kuid nende töid ühendab siiski midagi ainuomast vaid neile – selle tagamaad asuvad pildi all lasuvas struktuuris ning selle loonud illustraatori mõttetöös.

Näiteks Fabian Negrini võib nimetada kunstnik-kameeleoniks. Äärmiselt tugeva teoreetilise ja analüütilise taustaga illustraatorina, kellel on ka tugev sotsiaalne närv, on kõik tema ilmemuutused kaalutletud ning teenivad selgeid eesmärke. Juba eelmises alapunktis tõin inimtaju dimensioonide kujutamise näitena välja tema raamatu „Kutsuge mind Sandokaniks!“, mille pildid esinevad kahes erinevas stiilis. Illustratsioonile süviti keskenduvas blogis Le figure dei libri¹⁰ palub selle autor Anna Castagnoli intervjuus Negriniga muuhulgas rääkida oma kuulsatest stiilimuutustest, julgusest alustada iga uue raamatuga justkui puhtalt lehelt, et arendada selle jaoks välja spetsiaalne lähenemine, mida intervjueerija nimetab eriliseks loominguliseks aususeks. Ta vastab küsimusele läbipõimunult problemaatikaga, mis puudutab tööd tekstiga. Negrin rõhutab, et illustratsioon peab kirjandusega, millega see kõrvuti asetatakse, täielikult ühte põimuma. Samuti toob ta esile stiili kui mõiste sagedase vääritiinterpreteerimise, nagu tähendaks see erinevate raamatute illustreerimisel korduva tehnika kasutamist. Ülimalt paljude kunstnike tehnika on erinevate projektide puhul küll erinev, kuid stiil siiski sama. Mõju poolest võrdleb ta neid anekdootidega, mida räägitakse mitu korda samale kuulajale. Lisaks ütleb ta, et näeb palju joonistusoskuse vajakajäämise stiili pähe esitamist. Veel üks valearusaam seisneb Negrini arvates illustraatori stiili kõrvutamises talle omase registriga¹¹, justkui iga kunstnik suudaks kõneleda vaid ühes paljudest võimalikest (näiteks illustraator X on alati naljakas-groteskne, Z aga poeetiline-fantastiline):“ Ma ei usu, et me oleksime elus alati naljakad või poeetilised. Meie tujud muutuvad ja me väljendame end vastavalt sellele, kuidas end tunneme. See eneseväljendus erinevates registrites, usun, et on ainuke võimalus tekst omaks võtta ja see päriselt enda omaks teha, [...]“ ¹²

Pablo Auladell, teine väga analüütiline illustraator ja õppejõud, teoretiseerib seevastu, et kunstnike erinevaid väljendusvahendeid iseloomustab nende „repertuaar“. Selle moodustavad elemendid, vaatepunktid ja motiivid, mis iga individuaalse illustraatori loomingu tervikus korduvad ning millest ka kinni peetakse. Teiste sõnadega nimetab ta seda tähestikuks, mis tuleb määratleda omaenda personaalse keele loomiseks ja selle rääkimiseks. Kui seda rakendatakse vastavalt teadvustatud eesmärgiga sellest, kuidas (näiteks millise tooniga) oma ideid soovitatakse väljendada, tekibki stiil.¹³

Niisiis on stiil illustratsioonis küll võtmeküsimuseks, kuid tuleb silmas pidada, et see ei tähenda selle ala käsitöölisust, nagu mõningatel puhkudel arvatakse, kuna sisaldab endas esmajärjekorras kõike muud, kui tehnika, moodustades kommunikatsioonitasandi vaataja (ehk lugeja) ja kunstniku vahel.

Kasutatud allikad:

1Schechner, Richard. “Introduction: the fan and the web“. – Performance Theory. New York: Routledge, 2003, lk xix

2Pikkov, Ülo. “9. Ruumist animatsioonfilmis”. – Animasoofia. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 128

3Pikkov, Ülo. “5. Struktuurist animatsioonfilmis”. – Animasoofia. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 68

4Negrin, Fabian. Chiamatemi Sandokan! Milano: Salani editore, 2011.

5Castagnoli, Anna. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/09/13/chiamatemi-sandokan-di-fabian-negrin-due-stili-a-confronto/ kasutatud 25.04.2014

6Silei, Fabrizio. L’autobus di Rosa. Illustr. Maurizio A. Quarello. Rooma: Orecchio Acerbo, 2011

7Lotman, Juri. Filmisemiootika. Tlk Elen Lotman. Tallinn: Varrak, 2004. Lk 139

8Pikkov, Ülo. “8. Loo jutustamisest animatsioonfilmis”. – Animasoofia. – Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010

9Auladell, Pablo. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/10/16/appunti-di-lezioni-di-pablo-auladell-repertori-e-stile-parte-22/ kasutatud 26.04.2014

10http://www.lefiguredeilibri.com, kasutatud 26.04.2014

11lingvistiline register: sõnaline väljendusviis/-toon, mis erineb vastavalt sotsiaalsele kontekstile.

12Castagnoli, Anna. http://www.lefiguredeilibri.com/2010/02/01/intervista-a-fabian-negrin-la-vita-intorno/. Kasutatud 26.04.2014

13Auladell, Pablo. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/10/16/appunti-di-lezioni-di-pablo-auladell-repertori-e-stile-parte-22/ kasutatud 26.04.2014

Dino Buzzati ja maailm, kus sõna ei ole ainus tõde

Antud kirjatükk on sündinud tegelikult kooliprogrammi käigus, valmistades ette minu magistritööd ning selgitades selle tagamaid. Soovin seda teiega jagada selleks, et tutvustada seda vaimustavat 20. sajandil elanud kirjanikku ja kunstnikku, kelle fantaasia ja oskus seda edasi anda on midagi väga erilist. Ometi tean, et Eestis on Buzzati vähetuntud, eriti, kuna tõlgitud on vaid üks romaan ja mõned lühijutud. Kuid raske on vaimustust sellisest mitmekihilisest ja mitmežanrilisest universumist vaid endale hoida. Seega ärge pange tähele ebaolulisi detaile, nagu viitamist mu enda tulevasele magistritööle. Oluline on ikkagi Buzzati ise. Samas lisan siia mõningad juba valminud illustratsioonid tema lühijutule "Maailma loomine". Loodan, et miski selles kirjutises inspireerib teid haarama mõnd Buzzati teost või uurima tema loomingut muul moel.

Magistrikraadi omandamise ettekäändel olen võtnud enda ülesandeks illustreerida Itaalia 20. sajandi ühe erilisema kirjaniku, Dino Buzzati viis lühijuttu. Püüan moodustada neist lugude kogumiku, kus suur tähelepanu on pildimaterjalil: vormiliseks eeskujuks on illustreeritud lasteraamatud, kus pildil on loo jutustamises täiesti eraldiseisev ja oluline roll ja kus piltidel võib olla suurem osakaal kui piltidel. Usun, et ühelt poolt on illustratsiooni kui sellise ülesanne pakkuda loetule visuaalset tuge ja atmosfääri, teisalt aga on tal privileeg rikastada kogu kooslust omapoolsete nüanseeritud suunistega, mis erinevad teksti tähendusvarjunditest. Visuaalne materjal on raskemini defineeritav, ning seetõttu tihti poeetilisem. Lisaks õnnestub heal illustraatoril oma kunstnikukäekirja abiga  lisada olemasolevale loole veel teine dimensioon, omaenda jutustus. Kujutaval kunstil on üldse suurepärane omadus n-ö musta valgeks rääkida ning vaatajale mõista anda, et sõna ei ole ainus tõde, kuigi muidu selline mulje võib jääda. Leian, et Buzzati on sellistes mahhinatsioonides geniaalne ekspert.

Valitud jutud asuvad eelmainitud kogumikus järgnevas järjekorras :  „Maailma loomine“, „Kohtumine Einsteiniga“, „Inimese suurus“, „Pühakud“, „Maailma lõpp“. Tegu on näivalt pompöösse, kuid tegelikkuses humoorika noppega Buzzati jutukogumikest. Tegu on telje tõmbamisega pidepunktide vahele, mis enamasti kirjeldavad abitut inimest inimkonna enda loodud müstifikatsioonide ja suurte narratiivide valguses. Kõige paremini tundub lugejani edasi kanduvat inimeseks olemise tunne: teadmatus, otsingud, avastused, ärevus, paranoiad. Buzzatit lugedes tundub vägisi, et inimteadvuse alusmehhanismiks ongi hirm selle ees, mida me ei tunne ega kontrolli ning mis tundub meid pidevalt ähvardavat. Käesolevat projekti kokku pannes olen meelevaldselt tõmmanud Buzzati loomingus just mütoloogiat rõhutava kaare, mis seostub kõige paremini minu enda küsimustega nii elus kui loomingus.  Samas on mind inspireerinud seda tegema iga üksik valitud jutustus, kus loo käivitajaks ning selle edasi viijaks on mingi müüdi narratiivile omane peatamatu mehhanism või hoopiski selle ümberpööratud versioon. Buzzatile omane jutustamisviis manipuleerib lugejaga -  paljudel juhtudel toimubki see, mida pahaaimav sisetunne lugejale ütleb, kuid mida too justkui loodab, et osava puändiga ära hoitakse; teistel juhtudel aga ei pakuta katastroofinarratiivis halvima ootele jäetud lugejale mingit lahendust.

Dino Buzzatist sai minu lemmikautor esimesest lausest ja esimesest teosest peale, mida lugesin. Äratundmine oli momentaalne. Tema otsekohene jutustamisstiil on sugestiivne, tundub, nagu lugu ja atmosfäär oleks asetatud lugeja enda sisse. Tänu tema teostele tajusin esimest korda nii teravalt, kuivõrd võib looming olla samal ajal ajatu ja personaalne – hoides käes tema raamatut tunnen nii tema enda kui ka lugeja ümber loodud maailma kohalolu. See on kontakt publikuga, mida ma ka ise tahaksin oma loomingus saavutada.

Avastasin tema teosed Itaalias ajal, mil õppisin seal raamatuillustratsiooni. Vajasin projekti ülesehitamiseks inspireerivat teksti, kuid mõistlikul valikul olid ka muud pragmaatilised kriteeriumid – näiteks nõudlus raamatuturul, kirjastajate huvid, käibivad trendid, autoriõiguste kuuluvus. Sirvisin siis Itaalia „uusi klassikuid“ ja olles äsja kuulnud Dino Buzzatist, Itaalia 20. sajandi olulisematest kirjanikest, leidsin raamatukogus tuhnides üles ühe tema suure kogumiku. Saanud innustust oma juhendajalt, hakkasin looma iseenda ideaalnägemuse järgi sellist kirjastusprojekti, mis mulle endale ning imaginaarsele lugejale pakuks maksimaalselt pinget. Pean märkima, et mitte ainult ei leidnud ma projektiga tegelemise käigus tohutult palju mõttekaaslasi, vaid minu jaoks avanes kogu Buzzati kirjanduses üks elu ja inimese väärtustamise vorme. Mõju lugejale näib olevat igavikulist laadi, ning kuigi suur osa tema loomingust vihjab või lausa kirjeldab hukku ja varitsevaid ohte, süngeid sündmusi ning inimese psüühika varjupoolt, võtab mütoloogiline aspekt sellelt ära negatiivse emotsiooni. Siin peitub ka minu jaoks tema teoste religioosne aspekt – need on kaasaegsed mõistujutud. Religioossus ja kristlik taust, mis valitud lugude pealkirjade järgi näib justkui väga kohalolev, on tegelikult küllaltki moonutatud: Buzzati jaoks on uskumise temaatika probleemne, ning jääb tema teostes alati poolele teele ja iroonilise loori taha. Tema teosed mõjuvad väga isiklikul tasandil. Ilmselt tingib selle ka fakt, et neis kajastub tema enda elu: sündmused, kohad, pere ja sõbrad, isegi unenäod.  Buzzati viimaseks teoseks jäi Veneetsias toimunud maalinäitus, millest sai pildiraamat “Imed Val Morelis”  ning kus nähakse väljenduvat tema intellektuaalset pöördumist kõrgema jõu poole. Ehk just sellised üldinimlikud teemad teevad Buzzati nii hinnatuks oma lugejate seas.

Väga aktiivse eluviisiga Buzzati oli tegelikult uudisteajakirjanik ja erikorrespondent Itaalia ühes olulisimas päevalehes „La Corriere della Sera”. See tingis olukorra, kus loomingulise kirjutamisega tegeles ta tööajast ja komandeeringutest väljaspool. Ta on väitnud, et toimetuses tal selleks mingit võimalust ei olnud. Ometi mõjutas 22-aastaselt ajakirjaniku ametisse astumine ning sinna jäämine elu lõpuni tema elu ja loomingut. Esiteks, vormi ja sõnastuse poolest meenutavad paljud lühijutud ajalehereportaaže või lausa sisaldavad neid või on valatud kõige tabavamasse ja lühemasse vormi, jutustades samas fantastilisi, võimatuid  juhtumisi. Need omakorda on omakorda kujundiks millelegi inimlikult intiimsele. Buzzati stiil on alati lihtne ja vajalikes aspektides väga täpne ning kirjeldav, jättes aga mõningad määratlevad elemendid lugejale siiski avaldamata. Osalt sellest põhimõttest sündisid ka tema kujutavad kunstiteosed, mis olid omas ajas täiesti innovatiivsed. Näeme, et selles kirjanik-kunstnikus olid kohtunud esmapilgul vastandlikud omadused: poeetika, fantastika ning selle kõrval realistlikkus ja range täpsus.

Niisiis, tuleb Buzzatiga lähemalt tutvust tehes välja, et tegu oli lisaks kõigele muule ka visionäärist kunstnikuga, kellel oli hulgaliselt maalinäitusi ja kes avaldas lisaks ilukirjandusele ka koomiksilaadseid raamatuid. Illustraatorina alustas ta juba 1945. aastal, joonistades pildid oma lasteraamatule „Karude kuulus sissetung Sitsiiliasse“. 1958. aastal toimus Milano kunstigaleriis Galleria dei Re Magi Buzzati personaalnäitus „Le storie dipinte“, kus narratiivseid maale saatsid selgitavad pildiallkirjad ning millest sai 2013. aastal ka raamat. Sensatsiooni tekitas aga 1969. aastal ilmunud „Poeem koomiksitena“, mis on üks esimestest itaalia graafilistest romaanidest – see jutustab kaasaegse Orpheuse ja Eurydike loo, kus Orpheusest on saanud Orfi ning Eurydikest Eura. Buzzati pidas oma kunstnikukutset vähemalt sama oluliseks, kui kirjanikuks olemist ning oli üsna solvunud, kui seda külge tema loomingust vääriliselt ei hinnatud. Buzzati lausub ise: „Tunnen, et olen ühe julma arusaamatuse ohver. Olen maalija, kes on hobina kahjuks üsna pika aja jooksul pidanud ka kirjaniku ja ajakirjaniku elukutset. Maailm seevastu usub, et olukord on vastupidine ja minu maale ei „saa“ võtta tõsiselt“. Ta lisab: „Maalimine ja kirjutamine on minu jaoks lõppkokkuvõttes sama asi. Ükskõik, kas ma maalin või kirjutan, järgin sama eesmärki, milleks on lugude jutustamine“. Nõnda on selge, miks ääretult süstemaatiline Buzzati kasutas niivõrd laias skaalas varieeruvaid väljendusvahendeid –lisaks eelpool mainitule kirjutas ta ka näidendeid, ooperilibretosid ja luulet.

Nii graafilises romaanis „Poeem koomiksitena“ kui tema viimases teoses „Imed Val Morelis“ on visuaalne materjal rikastatud nii auto- kui „väliste“ tsitaatidega, mis kas viitavad teiste maalikunstnike töödele, on reklaamipiltide töötlused või peidavad muid, ka eluloolisi vihjeid. Näiteks merekolli on ta kujutanud äärmiselt sarnasena tšuktšide merejumalusele Anky-Kele’le. Raamatuillustraatori või üldse kunstniku seisukohast on see üks oluline ja hea tööriist, mis võimaldab nii kujutatava tähenduse laiendamist kui täpsustamist ning millega saab liita teose mõttelise lülina osaks kogu kultuuriruumi tähenduste võrgustikust. 

Teine oluline aspekt, mida ma Buzzati teostes esile tooksin, on pildi ja teksti suhe, kus visuaal ei ole vaid teksti illustreerivas rollis. Seda muidugi eelkõige põhjusel, et paljudes tema sellistes topeltžanrilistes teostes on pilt sündinud enne teksti või on viimane lausa pildi osa. Üldlevinud arvamuse, et illustratsioon on kõigest kirjapandu visuaalne paralleel, saab siin lihtsalt ümber lükata. Näiteks, nagu öeldud, oli „Imed Val Morelis“ puhul algselt tegu hoopis maalinäitusega, mille kataloogist sai õige pea pildiallkirjadega varustatud raamat. Maalide näol on täpsemalt tegu ex-voto’dega , antud juhul Santa Rita müstilistest imetegudest. Kogu teos on suuremalt jaolt fiktiivne, kuid seal on uskumatult palju dokumentaalseid fakte - see on reaalsuse ja fantaasia osav ning hämmastav sulam. Iga pildi juurde lisandus väljaande tarvis veel lühike kommentaar, selgitamaks ajaloolist konteksti ja juhtumi „täpsemaid“ asjaolusid. Ometi ei kao seal põhirõhk pildilt tekstile, pigem vastupidi. „„Nad ei lahusta pildi tähendust“, kirjutab Nicoletta Comar Buzzati Maalikataloogis, „pigem nad laiendavad seda, on sellele kõlakastiks ja rikastavad seda““ Teksti ja piltide vahel valitseb siin omapärane suhe – n-ö „ebavõrdne sümbioos“, kus visuaal toimib ka ilma allkirjata, aga mitte vastupidi.  Siiski seisneb ideaalne tasakaal nende kooseksistentsis, kombinatsioonis. Pildid saatsid Buzzatit tegelikult läbi kogu tema elu – kui neid ei olnud veel avaldatud, leidus neid siiski tema isiklikes kirjades ja märkmetes. Tema esimesed kaks romaani, „Mägede Barnabo“ ja „Vana Metsa saladus“ sündisid koos illustratsioonidega. Ja ühel hetkel leidsid sõnad end pildi seest, mitte enam kõrvalt, nagu maalidel „Tüdruk, kes kukub“, „Kuritegu Calumi tänaval“, „Babau“.

Tekstiline ja pildiline ehk intuitiivsem mõtlemine on illustratsioonis kaks ekstreemsust, mille vahel raamatukunstnik oma töös liigub. Sõna, mis sünnib pildina ja sellest eraldudes laiendab selle kõlapinda; pilt, mis läbi tuttavlikkuse, tsitaatidetulva ja informatiivsuse on suuteline meid viima võimatusse aega ja ruumi; tõde, millesse usume, aga mis on lahutamatu väljamõeldisest; väljamõeldis, mis ei tundugi enam võimatu: kogu see võimalikkus ja võimatus ei leia Buzzati universumisse sattudes asu. Vanameistri tavaliseks trikiks on lugeja täielik taltsutamine ning eelpool mainitud muunduste osaks tegemine, mistõttu on ka allkirjutajal sellest nõidusest keeruline välja tulla ja kokkuvõtvaid sõnu leida.

Mis puutub aga Buzzati tekste minu poolt saatma hakkavatesse illustratsioonidesse, siis on need tehniliselt peaaegu mustvalged, joonistusvahendiks põhiliselt harilik pliiats. Esimese loo “La Creazione” piltidele lisandub veel ka punane värv, teiste juttude värvilisandused selguvad tegemise ja nende visuaalse  analüüsi käigus. Iga loo illustreerimisele eelneb veel omakorda storyboardi tegemine, ehk teksti ja selle kõrval asetseva pildi tegevustiku ning ligilähedase kompositsiooni määramine. Piltide endi valmis joonistamine on aga äärmiselt põnev ja detailirohke töö, kus valmib tohutult suur osa tegelaste iseloomust ning olustiku atmosfäär. Püüan näha oma tööd ka lugeja seisukohast, üritades Buzzati eeskujul positsioneerida pildid teksti kõrvale nii, et neil kahel oleks mingigi võimalus üksteist vastamisi ära rääkima hakata. Loodan, et tulemus kannab vaatajad eelnevate Buzzati enda illustreeritud teostega võrreldes hoopis teistmoodi maailma, sest seekordne tekitatav olukord on duaalne: pool “sõnaõigust” on seekord minul.

Gerda Märtens

KASUTATUD KIRJANDUS

Paberväljaanded

Buzzati, Dino. (2000[1933]). Bàrnabo delle Montagne. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2000[1935]). Il segreto del Bosco Vecchio. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2002[1945]). La famosa invasione degli orsi in Sicilia. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (1997[1954]). “Appuntamento con Einstein”. – Il Crollo della Baliverna. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2001[1958].) “Grandezza dell’uomo”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2001[1958]). “I santi”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2001[1958]). “La fine del mondo”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (1966).  “Un equivoco”. – Dino Buzzati pittore. Venezia: Alfieri, lk. 143-46.

Buzzati, Dino. (1973[1966]). Suicidio al Parco. – Il Colombre. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (1969). Poema a fumetti. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (2012[1971]). I miracoli di Val Morel. Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (1982). 180 racconti. (Superomnibus.) Milano: Mondadori.

Buzzati, Dino. (1988). „Maailma loomine“. – Merekoll. (Loomingu raamatukogu 17). Anne Kalling. Tallinn: Kirjastus „Perioodika“.

Buzzati, Dino. (2013). Le storie dipinte. Milano: Mondadori.

Viganò, Lorenzo. (2012). „Postfazione. Dino Buzzati e il miracolo della vita“. – Buzzati, Dino. I miracoli di Val Morel. Milano: Mondadori.

Ajaleheartiklid

(21.I.2013). “Tornano „Le storie dipinte“ di Dino Buzzati“. – Corriere della Sera.

Internetileheküljed

Everyday Miracles: Ex-Votos anatomy. [www] http://www.nlm.nih.gov/exhibition/exvotos/anatomy.html, (10.XI.2013)

(1962). Video Rai.TV – Dino Buzzati – Incontro con Dino Buzzati. [www]

http://www.rai.tv/dl/RaiTV/programmi/media/ContentItem-4d50c678-a6be-44e7-b659-ac6f0c87339c.html#p= (9.XI.2013)

PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - II osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

I osa loe siit

18/07/2012

Repertuaar

Joonistamine on valikute ja piirangute töö, isegi realistliku stiili puhul. Kui pilt ei toimi, ei ole millegi lisamisel mõtet, sellega võib hoopis kaotsi minna algne idee. Tavaliselt on parem alustada taas algusest. Õpilased ja algajad eksivad selle põhimõtte vastu tihti ja seda on näha nende portfooliotes. Need näivad kataloogidena, kus on esindatud kõikvõimalikud visuaalsed lahendused, alates perspektiividest kadreerimise ja kujutisteni. Tegelikult on ühe professionaalse illustraatori repertuaar suletud ja vaid talle omane. See koosneb vaid teatud miimikast(väljendusest) ja mõnest vaatepunktist.

Kõigi professionaalide repertuaar on suletud ja sellest peetakse kinni.

Wolf Erlbruch "Part, surm ja tulp"

Wolf Erlbruchi raamatu “Part, surm ja tulp” tegelaste miimika on tummfilmi matkiv, nad on teatraalsed, aga asuvad rahulikus ja filosoofilises kontekstis. Taust on minimaalne, alles on jäetud vaid hädavajalik “lavakujundus”, nagu mõne avangardliku teatrietenduse lava.

Hansel e Gretel, Susanne Janssen, Être editiones

“Hänselis ja Gretelis” nullib Susanne Janssen väljenduslikkuse, mets ilmub alati frontaalvaates ja tegelaste näod ei muutu.

Ka maalikunstnikel on kõigil oma repertuaar, põhimõtteliselt nende oma keele tähestik. Täpselt nagu sõnad, mida on palju, aga mis on alati samade väheste tähtede kombinatsioonid, kasutab iga maalikunstnik käekirja, objekte, teemasid, mis on ainult talle tüüpilised, tõelised ja ainuomased korduvad skeemid. Isegi niivõrd mitmekülgsel Picassol oli igas oma loomeperioodis selged kinnisideed, mis lõid just sellele perioodile tüüpilise repertuaari. Niisiis roosas perioodis olid arlekiinid, estampgraafikat viljeledes minotaurused ja nünfid, sinises perioodis klassikaline väljendus ja nii edasi. Hopperil oli tüüpiliseks repertuaariks hommikuvalgus, mis paistab toa aknast, majakas või üksik maja. Balthusil oli selleks tüdruk.

Kokkuvõtteks, et konstureerida meie oma keelt, peame tegema selgeks tähestiku, mida on vaja selle rääkimiseks ja just see tähestik on meie repertuaar. Niisiis on täiesti lubatud eksperimenteerimine, aga alati repertuaari sees ja alati väheste elementidega.

Pablo Auladell näiteks on piiranud oma töövahendeid, tehes kindlaks, mida täpselt kasutab grafiidi-, mida tindi- või muude tehnikate puhul. Sama teeb ta piltide mõõtudega – ta ei tee enam tulevasest raamatust suuremaid illustratsioone, teostab kõik skaalal 1:1. Muuhulgas on ta hakanud mõtlema raamatust kui ühest tervikust, mitte kui paljude eraldiseisvate illustratsioonide kogumist. Seoses sellega on ka tõsi, et kunstiteos on elav asi ja peab selleks saama tasapisi, töö käigus. Niisiis võib juhtuda, et ühel hetkel tööprotsessi käigus nõuab see mingit kindlat lisandust(teatud joont, teatud värvi). Selles mõttes teravdub aastate jooksul kuulamisoskus ja loomulikult minnakse sellega kaasa.

19/07/2012

Stiil on fundamentaalne, see on keel. Selle omamine annab kindlustunde, muudab meid äratuntavaks, nagu Lorenzo Mattotti või Saul Steinberg.

Cela, esimene Hispaania Nobel, ütles, et kui sisened ruumi, kus kõik on lõhnastatud sama parfüümiga, ei pea sa lõhnama tugevamalt, vaid teistmoodi. Niisiis pole vaja olla “tugevam”(üritades kellestki paremini joonistada), piisab sellest, kui oled teistsugune, kui sul on oma stiil.

Selle otsimisel/leidmisel võib osutuda väga kasulikuks eesmärgi täpsustamine. Mõned näited:

Paul Cézanne

Paul Cezanne'i eesmärk oli kujutada oma teostes igavest ilu ja seetõttu maalis pilte, mis töötlesid klassikalist stiili ja mis olid värvide ja vormide poolest tasakaalus. See muutis kujutatu geomeetrilisest vaatepunktist puhtamaks ja selgemaks kui reaalsuses. Tulemuseks on, et tema pildid on ilusad ka 1000 aasta pärast. Tema eesmärk mõjutas täielikult tulemust: võttes arvesse, et see eesmärk oli tema jaoks reaalsusest olulisem, pidi ta oma maailma loomiseks väänama perspektiivi, anatoomiat ja lihtsustama vorme.

Van Gogh tahtis edastada ja väljendada emotsioone, nii muutusid vastavalt sellele tema pintslitõmbed ja värvivalik.

Gaugain oli puhtuse ja süütuse otsingutel ning seetõttu otsustas ta portreteerida primitiivseid kultuure.

Pablo Amargo

Pablo Amargo on kontseptuaalne illustraator: lugude jutustamise asemel eelistab ta idee selget ja otsest edastamist ja et seda teha, ei jäta ta miskit saatuse hooleks (töötab ka tindiplekkide kallal, mida teised tavaliselt pritsivad suvaliselt).

Javier Zabala

Javier Zabala on risti vastupidine – selle asemel et edasi anda selgeid kontseptuaalseid ideid, eelistab ta vabakäelist jutustamist – juhus on tema jaoks oluline element piltide loomisel.

Lähtudes nendest illustratiivsetest näidetest peame endilt küsima, mis huvitab meid ja milline on meie eesmärk, pidades meeles, et meie piirid on tegelikult meie tugevus. Ja peame õppima varastama – loomulikult ilma plageerimata – aga teostades palju peenemaid vargusi “Picasso stiilis”, kes, kui nägi võimalust miskit pihta panna, ei lasknud seda käest. Muide, Cezanne'ilt varastas ta arlekiinide ja Goyalt Guernica tarvis(langeva Hispaania rahva valukarje ja kodusõja saagiks olemine on Goyal ja Guernicas identne ).

Balthus varastas Piero della Francescalt peale oma morbiidsete inglite pidulike ilmete veel tema freskotekstuuri ja õrna valguse.

Antonio Lopez varastas Velasquezelt Madridile tüüpilise valguse.

Dave McKean

Dave McKean varastas Dalilt ja moderniseeris seda.

Vargused võivad niisiis seisneda nii valguses, tunnetuses kui miimikas. Kui jõutakse sinnani, tuleb hoida meeles Bob Dylani nõuannet: kui sulle keegi meeldib, ära keskendu temale, vaid uuri, kes oli tema õpetaja. Niisiis, kui sulle on sümpaatne Moebius, vaata Gustave Doré graafikat.

On ainult üks oht, kui ollakse jõutud oma stiilini, ja selleks on liigne kindlus omaenda joones ja keeles, unustades, et igal eraldiseisval tööl on omad vajadused ja oma eripära.

LÕPP.

PABLO AULADELL - kursuse konspekt: Kuidas illustreerida üht raamatut - I osa

Märkus: Need konspektid kirjutas üles Laura Campadelli ühe Maceratas toimunud kursuse ajal augustis 2012. Pablo Auladell on lahkelt lubanud need avaldada. Tuletame meelde, et konspekti kui sellise iseloomu tõttu(kirjutatud reaalajas) on selle artikli sisuks vaid Pablo Auladelli osalised mõttefragmendid illustratsioonist.

 Alas y Olas, Pablo Albo y Pablo Auladell, Barbara Fiore editora

Pildiraamatu illustreerimine: Pablo Auladelli teoreetilised ja praktilised tunnid, Laura Campadelli märkmed, Macerata, suvi 2012

17/07/2012

Kuidas luua üht maailma

Illustreerida teksti tähendab terve graafilise maailma loomist ühe pildiraamatu tarvis. Niisiis, kõigepealt tuleks teksti hoolikalt lugeda ning paigutada ta mingisse žanri(poeetiline, dramaatiline, satiiriline, huumor, jne), ja järgnevalt jälgida selle rütmi, musikaalsust, et leida selle olemus.

Et seda leida, tuleb teksti lugeda mitu-mitu korda suure tähelepanuga. Lugemise jooksul tekivad analoogiad teiste tekstide või piltidega, filmidega, muusikaga, sündmustega ja nii edasi, eesmärgiga luua konkreetne ja spetsiifiline graafiline maailm. Selle maailma loomiseks on vajalikud järgmised komponendid: mudel, metamorfoos, seeme ja seadustik(ollallaa!)

Mudel

Täpselt nii nagu toimub kunstiajaloos, kus järjekindlalt vaadatakse minevikku, interpreteerides, parandades ja kohandades seda, mis on tehtud varem, kaasaegsete kunstnike poolt, tuleb illustraatoril, kes soovib luua üht konkreetset graafilist maailma ühe kindla teksti jaoks, otsida eeskuju, mudel, millest lähtuda. Siis hakatakse seda kohandama, interpreteerima või parandama.

Mudel on lähtepunkt kõigi raamatu illustratsioonide loomiseks. See võib olla üks sõna, üks filmistseen, üks muusikapala, üks maitse, üks mälestus, üks maastik. Põhimõtteliselt võib misiganes asi olla mudel, kui sellel on meie jaoks tähendus seoses antud tekstiga.

Mõned näited

Pablo Auladell on kasutanud De Chirico maalide erilist valgust mudelina “Isise” tööde loomise jaoks(ja tõepoolest nendest maalidest on jätnud ta alles vaid valguse, sest illustratsioonid ei sarnane muude aspektide poolest De Chirico maalidele üldse). “Hulkur Rasmuse” jaoks olid eeskujudeks tummfilmid ja küpsiste maitse. Stsenaristi, kes on ka pealelugeja, väga ekspressiivne hääl oli mudeliks stsenaariumist koomiksi tegemisel. Ja nõnda edasi.

Rasmus e il vagabondo, Pablo Auladell, Kalandraka editora

Mudeli otsimine on väsitav ja nõuab palju tööd, isegi enne tekstiga tegelemist. Põhimõtteliselt tähendab see, et tuleb võtta omaks pideva uurimistöö ja otsimise, märkmete tegemise ja eksperimenteerimise harjumus. Üks valgustav näide:

Pablo Auladell märgib oma “mõttemärkmikku” (väike märkmik, kuhu kirjutab ainult sõnu ilma sketšide ja joonistusteta) kõik, mis võib osutuda kasulikuks mitte ainult antud momendil, aga ka järgnevalt just mudeli otsimise eesmärgil.

Teise märkmikku, “reisipäevikusse”, teeb ta kiireid visandeid, kui on kodust väljas, ka kõigest lastega pargis, et hoida käsi soe ja joon värske, kuna miimiline väljendus on elementaarne, paneb joonistuse elama, olgu see siis realistlikus või muus stiilis: sellel pole tähtsust.

Pablo Auladelli visandiraamatud

Lõpuks kolmandasse märkmikku, “optilisse vihikusse”, ainult joonistab, täpsustades ka “tööprotokollid”, kui vaja, st kirjutades üles kõik töö valmimise tehnilised etapid ja kasutatud materjalid. See on vajalik, et mitte tehnilist käiku unustada juhuks, kui on vaja pilt hiljem uuesti joonistada. Optilises vihikus ei lähtu ta asjadest, mida näeb igapäevaselt, nagu toimub reisipäevikus, sinna teostab ta tõelised illustratsioonid, rohkem või vähem lõplikus vormis.

Niisiis kõigi kolme, mõttemärkmiku, reisipäeviku ja optilise vihiku näol on ta kasutuses suur hulk materjali, mida kasutada oma töös ja mis võib osutuda väga kasulikuks mudeli otsimisel.

Metamorfoos

See on teine asi, mida on vaja ühe graafilise maailma loomiseks. Sisuliselt seisneb taolises kohanduses, mida teeb Lorenzo Mattotti, kui suundub mustvalgest pastellijoonistusest maalimise juurde. See on ikka sama illustraator, kes neid kasutab, aga igal tehnikal on oma karakter ja vajalikud kohandused, mis on just sellele omased ja mis loovad erinevate atmosfääridega illustratsioone.

Pablo Auladell on aastate jooksul teinud ühe kokkuvõtliku pildi oma töödest, kus on teinud selgeks, millised on need kohandused, mida tuleb üht või teist tüüpi projekti puhul teha. Lähtuvalt sellest, et ta joonistab kas lüürilisi/poeetilisi, dramaatilisi või satiirilisi illustratsioone(aga mitte kunagi koomilisi, sest see ei ole tema žanr), on eelpool mainitud kokkuvõtvas teoses seeria illustratsioone kõigist neist žanritest, millest omakorda selgub, et tema puhul on metamorfoos ja kohandamine küsimus sellest, kas kasutada värve või mustvalget gammat või üht- või teistsugust joont. Näiteks dramaatilise sisuga joonistused on mustvalged, satiirilised pigem värvilised. Peale selle on Pablo andnud igale kohandamisele nime vastavalt sellele, kuidas see “kõlab”, st sõnal kannab tema jaoks lisatähendust, mis vastava “kohandamise” visuaaliga koos loob unikaalse, tema jaoks selge vormi.

Niisiis võrdleb Pablo oma tööd ainult iseenda omaga ja selle kokkuvõtliku teosega kohustab end ellu jääma.

Seeme

Selles staadiumis, kus leitud mudel ja selgitatud välja õige kohandamine, on vaja seemneillustratsiooni. Selleks, et seda leida, on vaja loomulikult joonistada, kuni kõikide joonistuste seast ilmub äkki üks, mis justkui geneetiline kood hõlmab endas kõike, et (selle alusel) teha valmis kogu raamatu pildid. Lõplik seemneillustratsioon ei pea kindlasti olema lõplik pilt, see võib vahel olla hoopis kõigest üks joon.

Viimases märkmikus, mis on pühendatud ainult töös olevale pildiraamatule, otsib Pablo seemneillustratsiooni. Ka see otsing, nagu mudeli puhul, on tavaliselt meeletult väsitav.

Susanne Janssen, ettevalmistavad visandid "Hänseli ja Greteli" jaoks

Susanne Janssen kasutas oma “Hänsel ja Greteli” jaoks seemneillustratsiooniks ühte fotot kinniste silmadega lapsest, mis sai kogu raamatu teljeks(see ei ole alati nii, vahel ei ole seemneillustratsioonil lõplikus töös nii suurt kaalu). Tema puhul viis seeme ideeni muuta Hänsel ja Gretel kaheks identseks kaksikuks ja tegelaste žestikulatsioon muutus marionetilikuks, sest nägu jäi alati samaks, fikseerituks kinniste silmadega, ja et väljendada emotsioone, tuli mängida valguse, taustade ja justnimelt tegelaste žestidega.

Täpne seadustik

Lõppude lõpuks on graafilisel maailmal vaja seadustikku, mida järgitakse. Iga raamatu jaoks on seadused erinevad ja tuletatud seemneillustratsioonist, milles on see juba loomulikul kujul olemas(juhul kui see on autentne seemneillustratsioon). Kui sellest seadustikust kinni ei peeta, valmivad vigased illustratsioonid, mis ei tööta.

Näide Pablo Auladelli kogemusest. “Postkaart Alicantest” jaoks oli Pablo alustanud koomiksit väga laia panoraamiga, mis ei töötanud, aga muutes perspektiivi ja esimestes vinjettides tegelastele lähenedes jõudis ta eesmärgile.

Kokkuvõtteks

Leidnud mudeli, kasutanud metamorfoosi, leides seemne ja pannud tööle seadustiku, mida teha?? Tuleb tööle asuda, ei muud!

Pablo Auladell on selles faasis valmis, et teha raamatu makett, peaaegu alati väiksem ja käepärasem lõplikust raamatust, kuid millest on juba näha layout ja pildid. Maketi tegemine on talle vajalik, et hoida kontsentratsiooni, rütmi ja esteetilist ühtlust kogu töö valmimise jooksul.

Jätkub...

Tõlkisin teksti Anna Castagnoli illustratsiooniblogist Le Figure dei Libri mis on Itaalias väga tuntud ja hinnatud. Toon teieni ka konspektide teise osa. Loodan, et oli inspireeriv! Gerda