Narratiiv illustreeritud raamatus

Käesolev tekst on katkend minu 2014. aastal kaitstud magistritööst "Maailma loomine ja teisi lugusid".

Narratiiv illustreeritud raamatus.

1. Narratiivne aegruum ja selle esitus

Pildiraamatut, nii nagu koomiksitki, on võrreldud filmiga – tehnilisest aspektist võime aga leida veelgi enam sarnasusi animafilmiga. Liikuvas pildis on ladusaks loojutustamiseks vaja manipuleerida inimese tajudega, monteerides kokku erinevaid kaadriplaane ning näidates vaid oletatava loo kõige kõnekamaid stseene. Täpselt sama kehtib illustreeritud raamatu puhul, mis komponeeritakse sarnase põhimõtte järgi, kasutades staatilisi pilte. Nende vahendite abil saavutatakse kujutluspilt, mis väljub filmi enda esitatud informatsiooni raamidest – vaataja tõmmatakse kaasa ajalis-ruumilisele rännakule väljamõeldud maailmas.

Kinokunsti ja pildiraamatu peamised ühised tehnilised elemendid on kaadrid (pildid) ja nende vaheldumine (lehekülje pööramine). Raamatu pildid erinevalt filmikaadritest on staatilised, mistõttu on sel puhul veelgi olulisem nende läbimõeldud kompositsioon, mis soovitud olukorda, atmosfääri, tegevust, pinget jne veenvalt edasi annaks. Mõlemad meediumid jutustavad lugu ja peavad suutma selle põhistruktuuri edasi anda ka vaid visuaali vaheldumise abil, ilma sõnade abita. Ühine on ka kronoloogiline komponent: pilte või kaadreid saab näha vaid ükshaaval ning neil on kindel ajaline järjestus. Erinevalt filmist saab aga raamatu ühte stseeni vaadelda ükskõik kui kaua ning sellega tuleb kunstnikul ka arvestada.

Võib öelda, et pildiraamat, just nagu animatsioonfilm, on justkui üks terviklik etendus, mis toimub ühel laval oma sümboolse aja ja ruumi ning füüsikaseadustega. Siinkohal sobib võrrelda seda illusoorset keskkonda majaga või koduga, mille füüsilisse ruumi koonduvad inimese mõtted, mälestused ja unelused. Nii animatsioonfilm kui pildiraamat ärkavad ellu nende elementide lisandumisel ehk vaataja isikliku suhestumise abil ning tõmbavad ta emotsionaalselt endaga kaasa. Oluline on ka ruumi, kus tegevus toimub, visuaalne struktuur ja ühtsus. On tõsi, et sündmuseid saadavad korda tegelased, kuid ilma kontekstita poleks neil mingit võimu – ei neile omast keskkonda, mis nende tegevust mõtestab, ega tausta, millel kontrasteeruda ning narratiivile olulist konflikti luua. Niisiis on illustratsiooni oluliseks ülesandeks stilistiliselt ühtse visuaalse universumi loomine, mille kõik elemendid oleksid omavahel seotud ning moodustaksid justkui ideelise kärje. See on ka üks raskemaid osi ühe loo illustreerimise juures, sest selle tegelased ja muud elemendid peavad nii kontseptsioonis kui stilistikas oma keskkonnaga ühilduma, täpselt nagu animatsioonfilmiski.

Kuid teatraalne aspekt illustreeritud raamatu juures ei avaldu ainult selle lugeja vaatepunktist. Mulle tundub, et teatud etenduslikkus peitub ka illustraatori töös. Nii omast kogemusest kui sellest, mida olen kuulnud teistelt illustraatoritelt, muutub tekst raamatu visuaali või tegelasi kujundama hakates kunstniku kujutluses elavateks sündmusteks, mis läbi oma isikliku emotsiooni paberile jõuab. Üks tuntud raamatuillustraator jutustas, et talle on öeldud, et ta võtab ta oma karaktereid joonistades ise alateadlikult nende ilmeid. Olen isegi tähele pannud, et töötades tekstiga, kipun ma sellesse niimoodi sisse elama, et mängin seda teatud emotsionaalsel tasandil läbi. Niisiis on illustreerimise protsess kohati justkui näitlemine, kus raamatu tekst on stsenaarium.

Illustraatoripoolset interpretatsiooni tõlgendab aga edasi lugeja. See, mis temani jõuab, on illusioon illusioonist, olles kummalisel kombel isegi tõepärasem reaalsusest, mille informatsioonikaosest püütud juhuslike killukeste abil püüame oma meeltega luua usutavaid struktuure. Nii, nagu seda teeb näitekunst, nopib minu arvates ka illustratsioon kujutatavast reaalsusest valikuliselt põhilise, tekitades kaoses korra ning esitades selle paradigmat.¹ Publikul tekib nende ideede presentatsioonist omaenda tõlgendus. Tegu on justkui tagurpidi pööratud Platoni koopamüüdiga: kui Platoni järgi on ideede maailm see, mis asub koopast väljas, mitte see, mida inimesed näevad, siis illustratsiooni ja filmi iga jälgitav element on millegi idee. Igal vaatajal seostuvad nendega oma isiklikud kogemused ja teadmised, nii et teose mõistmine võib individuaalselt vägagi erineda.²

Ma isiklikult usun, et selline tõlgenduste ahel on üks ilusamaid asju illustraatoriks olemise juures. Huvitav on katsetada ja tajuda, kas ja kuidas on võimalik vaatajat kõnetada.

Jätkates veelgi võrdlusega animafilmi ja illustratsiooni vahel, tooksin välja ühe näite (sümboolse) ajaga mängimisest. Animatsioonfilmis kantakse loojutustamise, näiteks pinge tõstmise kaalutlustel sündmusi ette tihti kronoloogiliselt sassi aetud ajalisel teljel. Samuti võidakse esitleda toimuvat erinevate tegelaste vaatenurgast.³ Olen seda tähele pannud ka teatud konkreetsete lasteraamatute puhul, kus pildikeel aitab hüppeid aja ja ruumi või lausa reaalsuse ning fantaasia vahel suurepäraselt kujutada.

Näiteks meenub Fabian Negrini „Chiamatemi Sandokan!“ („Kutsuge mind Sandokaniks!“)⁴, kus peategelaste, kahe lapse igapäeva ja fantaasiamaailma kujutamiseks on kunstnik valinud kaks täiesti erinevat stiili. Esmapilguline vastuolu seisneb selles, et „päriselu“ sündmuseid annab edasi minimalistlik , üldistav ja üsna ebarealistlik kontuurjoon, aga kujutluspildid on värvirikkad, detailsed, elavad ning kujutatud pigem realistlikus laadis. Eelneva arutelu valguses aga näib, et ehk tõesti on reaalsust keerulisem hoomata ja sellega midagi ette võtta, kui kujutlust – selles on palju defineerimatut ja disorienteerivat müra. ⁵

Fabrizio Silei kirjutatud ja Maurizio A. Quarello illustreeritud raamatus „L’autobus di Rosa“⁶ kasutatakse aga erinevaid pildikeeli, et kujutada hüppeid ajateljel. Selle oleviku dimensioonis jutustab vanaisa oma lapselapsele muuseumikülastusel oma noorpõlve kõige eredama ja liigutavama mälestuse ajalukku läinud bussisõidust koos Rosa Parksiga, kes keeldus valgele mehele istet pakkumast ning kellest alates sellest sündmusest sai afroameeriklaste revolutsiooni sümbol. Niisiis teine, mineviku dimensioon asub 1955. aastas. Siin on kunstnik Quarello aimanud mineviku kujutamisel järgi mustvalget fotot, mis on sagedane filmiesteetiline võte ajalooliste sündmuste esitamisel. Kaasaega kujutab ta aga seevastu värviliste ja soojade toonidega. Sellised visuaalsed vihjed töötavad vaataja peal suurepäraselt, sest sedalaadi kujutuslaadi loeb tänapäeva inimene juba intuitiivselt. Samas on tõestatud, et meil on oskus ka väga fragmentaarsest infost harutada välja juhtlõng ja omandada sellest mingi arusaam. Jutustus tekib vaataja kujutluses ka siis, kui visuaalse info elemendid on omavahel juhuslikult kombineeritud või kui loo jutustamise stiil ei ole realistlik.⁷ Niisiis on raamatuillustratsioonis võimalikud ka kõikvõimalikud eksperimentaalsed visuaalsed võtted jutustuse edasi andmiseks.

Arvestades, et illustratsioonid sünnivad valgele paberile, tühjale lavale nagu animatsioonfilmidki, tuleb siiski olla teadlik, et kõik valitud „rekvisiidid“ omandavad vaataja jaoks tähenduse, muutuvad märkideks. Eeldatakse, et neil on mingi konkreetse informatsiooni edasi andmise funktsioon.⁸ Sellega peab kunstnik kindlasti arvestama, kuid niisamuti ka faktiga, et igaüks tõlgendab nähtut omamoodi ja et ka mitmetimõistetavuses pole midagi halba, pigem vastupidi. Vaid lõpptulemus peab lõpuks leidma loomuliku tasakaalu nende sisemiste struktuuride, visuaalsete keelte ja interpretatsioonide virrvarris – selle saavutamise kriteeriume on aga võimatu kirjeldada, sest see on intuitsiooni, žanri ja konteksti küsimus. Illusioonide manamise trikid tuleb igal kunstnikul endal välja töötada.

2. Stiili küsimus

„Illustraatoreid tuntakse ikka nende stiili järgi.“

See üldlevinud, ühest küljest ka tõene mõte põhjustab intellektuaalses erialases kontekstis alalist rahulolematust. Tüliõunaks on ilmselgelt sõna „stiil“, mis kõlab liiga pealiskaudselt, ning nivelleerib kogu ala justkui pelgaks dekoratsiooniks ja kujunduseks. Kuid protesti peidetumaks põhjuseks on ilmselt illustratsiooni enese kui kunstivormi ebakindel territoorium graafilise disaini ning kujutavate kunstide piirimail, kasutades mõlema elemente, olemata siiski midagi, mida saaks kummagagi neist ühte patta panna. Lisaks peetakse teatud arvamuste kohaselt illustratsiooni ülimalt sõltuvaks tekstist või muust infost, mida see peaks näitlikustama. Kuid kuna ülal jutumärkides olevas lauses on siiski tõetera sees, sest stiil tõepoolest võimaldab erinevail kunstnikel hoobilt vahet teha, nii nagu kujutavas kunstiski, tuleks seda sõna illustratsiooni kontekstis rehabiliteerida ning selle tähendust laiendada.

Stiil on üldkasutuses mõiste, millega tähistatakse mingit sorti käitumuslikku või kombinatoorset mustrit, mis esineb inimeste loodud nähtustes. See kirjeldab teatud nähtuse tekstuuri, süüvimata selle struktuuri ehk sisusse. See ei uuri sattumuste mustri pärinevusi ja põhjuseid ühes konkreetses tervikus. Seetõttu tundub illustratsiooni puhul vaid stiilist rääkimine pealiskaudne, põhimõtteliselt tähendab see visuaalses kunstiteoses sisalduva keeruka märgisüsteemi tasandamist pildi kahemõõtmelisele tasandile, arvestamata, mida, kuidas ja miks kujutatakse. Samas ei saa vastu vaielda, et stiil on illustratsiooni juures võtmeküsimus, sest see on visuaalne keel, mis kommunikeerib – selle semantilised ühikud loovad omavahelises kombinatoorikas tähendust, sisu. Nii et julgen vaielda, et illustraatori puhul ei tähenda (vähemalt ei tohiks tähendada) tema stiil ainuüksi talle iseloomulikku värvide, joonte ja pindade, figuuride ja muude pildi elementide rütmi, vaid seejuures ka nende pinna all peituvat sisemist struktuuri. Illustratsioonist mõtlemisel tulekski tegelikult alustada sealt. Illustraatori stiili motiveerib eesmärk.⁹

Just eelpool mainitud põhjusel usun, et laiemas mõttes kunstniku stiil väljendub ka muus, kui käelise töö ja tehnika äratuntavuses. On ju palju illustraatoreid, kes kasutavad väga erinevaid tehnikaid ja isegi erinevaid stiile (visuaalsel tasandil), kuid nende töid ühendab siiski midagi ainuomast vaid neile – selle tagamaad asuvad pildi all lasuvas struktuuris ning selle loonud illustraatori mõttetöös.

Näiteks Fabian Negrini võib nimetada kunstnik-kameeleoniks. Äärmiselt tugeva teoreetilise ja analüütilise taustaga illustraatorina, kellel on ka tugev sotsiaalne närv, on kõik tema ilmemuutused kaalutletud ning teenivad selgeid eesmärke. Juba eelmises alapunktis tõin inimtaju dimensioonide kujutamise näitena välja tema raamatu „Kutsuge mind Sandokaniks!“, mille pildid esinevad kahes erinevas stiilis. Illustratsioonile süviti keskenduvas blogis Le figure dei libri¹⁰ palub selle autor Anna Castagnoli intervjuus Negriniga muuhulgas rääkida oma kuulsatest stiilimuutustest, julgusest alustada iga uue raamatuga justkui puhtalt lehelt, et arendada selle jaoks välja spetsiaalne lähenemine, mida intervjueerija nimetab eriliseks loominguliseks aususeks. Ta vastab küsimusele läbipõimunult problemaatikaga, mis puudutab tööd tekstiga. Negrin rõhutab, et illustratsioon peab kirjandusega, millega see kõrvuti asetatakse, täielikult ühte põimuma. Samuti toob ta esile stiili kui mõiste sagedase vääritiinterpreteerimise, nagu tähendaks see erinevate raamatute illustreerimisel korduva tehnika kasutamist. Ülimalt paljude kunstnike tehnika on erinevate projektide puhul küll erinev, kuid stiil siiski sama. Mõju poolest võrdleb ta neid anekdootidega, mida räägitakse mitu korda samale kuulajale. Lisaks ütleb ta, et näeb palju joonistusoskuse vajakajäämise stiili pähe esitamist. Veel üks valearusaam seisneb Negrini arvates illustraatori stiili kõrvutamises talle omase registriga¹¹, justkui iga kunstnik suudaks kõneleda vaid ühes paljudest võimalikest (näiteks illustraator X on alati naljakas-groteskne, Z aga poeetiline-fantastiline):“ Ma ei usu, et me oleksime elus alati naljakad või poeetilised. Meie tujud muutuvad ja me väljendame end vastavalt sellele, kuidas end tunneme. See eneseväljendus erinevates registrites, usun, et on ainuke võimalus tekst omaks võtta ja see päriselt enda omaks teha, [...]“ ¹²

Pablo Auladell, teine väga analüütiline illustraator ja õppejõud, teoretiseerib seevastu, et kunstnike erinevaid väljendusvahendeid iseloomustab nende „repertuaar“. Selle moodustavad elemendid, vaatepunktid ja motiivid, mis iga individuaalse illustraatori loomingu tervikus korduvad ning millest ka kinni peetakse. Teiste sõnadega nimetab ta seda tähestikuks, mis tuleb määratleda omaenda personaalse keele loomiseks ja selle rääkimiseks. Kui seda rakendatakse vastavalt teadvustatud eesmärgiga sellest, kuidas (näiteks millise tooniga) oma ideid soovitatakse väljendada, tekibki stiil.¹³

Niisiis on stiil illustratsioonis küll võtmeküsimuseks, kuid tuleb silmas pidada, et see ei tähenda selle ala käsitöölisust, nagu mõningatel puhkudel arvatakse, kuna sisaldab endas esmajärjekorras kõike muud, kui tehnika, moodustades kommunikatsioonitasandi vaataja (ehk lugeja) ja kunstniku vahel.

Kasutatud allikad:

1Schechner, Richard. “Introduction: the fan and the web“. – Performance Theory. New York: Routledge, 2003, lk xix

2Pikkov, Ülo. “9. Ruumist animatsioonfilmis”. – Animasoofia. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 128

3Pikkov, Ülo. “5. Struktuurist animatsioonfilmis”. – Animasoofia. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010, lk 68

4Negrin, Fabian. Chiamatemi Sandokan! Milano: Salani editore, 2011.

5Castagnoli, Anna. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/09/13/chiamatemi-sandokan-di-fabian-negrin-due-stili-a-confronto/ kasutatud 25.04.2014

6Silei, Fabrizio. L’autobus di Rosa. Illustr. Maurizio A. Quarello. Rooma: Orecchio Acerbo, 2011

7Lotman, Juri. Filmisemiootika. Tlk Elen Lotman. Tallinn: Varrak, 2004. Lk 139

8Pikkov, Ülo. “8. Loo jutustamisest animatsioonfilmis”. – Animasoofia. – Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2010

9Auladell, Pablo. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/10/16/appunti-di-lezioni-di-pablo-auladell-repertori-e-stile-parte-22/ kasutatud 26.04.2014

10http://www.lefiguredeilibri.com, kasutatud 26.04.2014

11lingvistiline register: sõnaline väljendusviis/-toon, mis erineb vastavalt sotsiaalsele kontekstile.

12Castagnoli, Anna. http://www.lefiguredeilibri.com/2010/02/01/intervista-a-fabian-negrin-la-vita-intorno/. Kasutatud 26.04.2014

13Auladell, Pablo. http://www.lefiguredeilibri.com/2012/10/16/appunti-di-lezioni-di-pablo-auladell-repertori-e-stile-parte-22/ kasutatud 26.04.2014