Antud kirjatükk on sündinud tegelikult kooliprogrammi käigus, valmistades ette minu magistritööd ning selgitades selle tagamaid. Soovin seda teiega jagada selleks, et tutvustada seda vaimustavat 20. sajandil elanud kirjanikku ja kunstnikku, kelle fantaasia ja oskus seda edasi anda on midagi väga erilist. Ometi tean, et Eestis on Buzzati vähetuntud, eriti, kuna tõlgitud on vaid üks romaan ja mõned lühijutud. Kuid raske on vaimustust sellisest mitmekihilisest ja mitmežanrilisest universumist vaid endale hoida. Seega ärge pange tähele ebaolulisi detaile, nagu viitamist mu enda tulevasele magistritööle. Oluline on ikkagi Buzzati ise. Samas lisan siia mõningad juba valminud illustratsioonid tema lühijutule "Maailma loomine". Loodan, et miski selles kirjutises inspireerib teid haarama mõnd Buzzati teost või uurima tema loomingut muul moel.
Magistrikraadi omandamise ettekäändel olen võtnud
enda ülesandeks illustreerida Itaalia 20. sajandi ühe erilisema kirjaniku, Dino
Buzzati viis lühijuttu. Püüan moodustada neist lugude kogumiku, kus suur tähelepanu on
pildimaterjalil: vormiliseks eeskujuks on illustreeritud lasteraamatud, kus
pildil on loo jutustamises täiesti eraldiseisev ja oluline roll ja kus piltidel
võib olla suurem osakaal kui piltidel. Usun, et ühelt poolt on illustratsiooni kui
sellise ülesanne pakkuda loetule visuaalset tuge ja atmosfääri, teisalt aga on
tal privileeg rikastada kogu kooslust omapoolsete nüanseeritud suunistega, mis erinevad teksti tähendusvarjunditest. Visuaalne
materjal on raskemini defineeritav, ning seetõttu tihti poeetilisem. Lisaks õnnestub heal illustraatoril
oma kunstnikukäekirja abiga lisada
olemasolevale loole veel teine dimensioon, omaenda jutustus. Kujutaval kunstil on üldse suurepärane omadus
n-ö musta valgeks rääkida ning vaatajale mõista anda, et sõna ei ole ainus
tõde, kuigi muidu selline mulje võib jääda. Leian, et Buzzati on sellistes
mahhinatsioonides geniaalne ekspert.
Valitud jutud asuvad eelmainitud kogumikus järgnevas
järjekorras : „Maailma loomine“,
„Kohtumine Einsteiniga“,
„Inimese suurus“,
„Pühakud“,
„Maailma lõpp“.
Tegu on näivalt pompöösse, kuid tegelikkuses humoorika noppega Buzzati
jutukogumikest. Tegu on telje tõmbamisega pidepunktide vahele, mis enamasti
kirjeldavad abitut inimest inimkonna enda loodud müstifikatsioonide ja suurte
narratiivide valguses. Kõige paremini tundub lugejani edasi kanduvat inimeseks
olemise tunne: teadmatus, otsingud, avastused, ärevus, paranoiad. Buzzatit
lugedes tundub vägisi, et inimteadvuse alusmehhanismiks ongi hirm selle ees, mida me ei tunne ega kontrolli ning mis tundub
meid pidevalt ähvardavat. Käesolevat projekti kokku pannes olen meelevaldselt
tõmmanud Buzzati loomingus just mütoloogiat rõhutava kaare, mis seostub kõige
paremini minu enda küsimustega nii elus kui loomingus. Samas on mind inspireerinud seda tegema iga
üksik valitud jutustus, kus loo käivitajaks ning selle edasi viijaks on mingi
müüdi narratiivile omane peatamatu mehhanism või
hoopiski selle ümberpööratud versioon. Buzzatile
omane jutustamisviis manipuleerib lugejaga -
paljudel juhtudel toimubki see, mida pahaaimav sisetunne lugejale ütleb,
kuid mida too justkui loodab, et osava puändiga ära hoitakse; teistel juhtudel
aga ei pakuta katastroofinarratiivis halvima ootele jäetud lugejale mingit
lahendust.
Dino Buzzatist sai minu lemmikautor esimesest
lausest ja esimesest teosest peale, mida lugesin. Äratundmine oli momentaalne.
Tema otsekohene jutustamisstiil on sugestiivne, tundub, nagu lugu ja atmosfäär
oleks asetatud lugeja enda sisse. Tänu tema teostele tajusin esimest korda nii
teravalt, kuivõrd võib looming olla samal
ajal ajatu ja personaalne – hoides käes tema
raamatut tunnen nii tema enda kui ka lugeja ümber loodud maailma kohalolu. See on kontakt publikuga, mida ma ka ise tahaksin
oma loomingus saavutada.
Avastasin tema teosed Itaalias ajal, mil õppisin
seal raamatuillustratsiooni. Vajasin projekti ülesehitamiseks inspireerivat
teksti, kuid mõistlikul valikul olid ka muud pragmaatilised kriteeriumid –
näiteks nõudlus raamatuturul, kirjastajate huvid, käibivad trendid,
autoriõiguste kuuluvus. Sirvisin siis Itaalia „uusi klassikuid“ ja olles äsja
kuulnud Dino Buzzatist, Itaalia 20. sajandi olulisematest kirjanikest, leidsin
raamatukogus tuhnides üles ühe tema suure kogumiku. Saanud
innustust oma juhendajalt, hakkasin looma iseenda ideaalnägemuse järgi sellist
kirjastusprojekti, mis mulle endale ning imaginaarsele lugejale pakuks
maksimaalselt pinget. Pean märkima, et mitte ainult ei leidnud ma projektiga
tegelemise käigus tohutult palju mõttekaaslasi, vaid minu jaoks avanes kogu
Buzzati kirjanduses üks elu ja inimese väärtustamise vorme. Mõju lugejale näib olevat igavikulist laadi, ning kuigi suur
osa tema loomingust vihjab või lausa kirjeldab hukku ja varitsevaid ohte,
süngeid sündmusi ning inimese psüühika varjupoolt, võtab mütoloogiline aspekt sellelt ära negatiivse emotsiooni. Siin peitub ka minu jaoks tema teoste religioosne
aspekt – need on kaasaegsed mõistujutud. Religioossus ja kristlik
taust, mis valitud lugude pealkirjade järgi näib justkui väga kohalolev, on
tegelikult küllaltki moonutatud: Buzzati jaoks on uskumise temaatika
probleemne, ning jääb tema teostes alati poolele teele ja iroonilise loori
taha. Tema teosed mõjuvad väga isiklikul tasandil. Ilmselt tingib selle ka fakt, et
neis kajastub tema enda elu: sündmused, kohad, pere ja sõbrad, isegi unenäod.
Buzzati viimaseks teoseks jäi Veneetsias toimunud maalinäitus, millest sai
pildiraamat “Imed Val Morelis” ning
kus nähakse väljenduvat tema intellektuaalset pöördumist kõrgema jõu poole. Ehk
just sellised üldinimlikud teemad teevad Buzzati nii hinnatuks
oma lugejate seas.
Väga aktiivse eluviisiga Buzzati oli tegelikult
uudisteajakirjanik ja erikorrespondent Itaalia ühes olulisimas päevalehes „La
Corriere della Sera”. See tingis olukorra, kus loomingulise kirjutamisega
tegeles ta tööajast ja komandeeringutest väljaspool. Ta on väitnud, et
toimetuses tal selleks mingit võimalust ei olnud. Ometi
mõjutas 22-aastaselt ajakirjaniku ametisse astumine ning sinna jäämine elu
lõpuni tema elu ja loomingut. Esiteks, vormi ja sõnastuse poolest meenutavad
paljud lühijutud ajalehereportaaže või lausa sisaldavad neid või on valatud kõige tabavamasse ja lühemasse vormi,
jutustades samas fantastilisi, võimatuid
juhtumisi. Need omakorda on omakorda kujundiks millelegi inimlikult
intiimsele. Buzzati stiil on alati lihtne ja vajalikes aspektides väga täpne
ning kirjeldav, jättes aga mõningad määratlevad elemendid lugejale siiski avaldamata.
Osalt sellest põhimõttest sündisid ka tema kujutavad kunstiteosed, mis olid
omas ajas täiesti innovatiivsed. Näeme, et selles kirjanik-kunstnikus olid
kohtunud esmapilgul vastandlikud omadused: poeetika, fantastika ning selle
kõrval realistlikkus ja range täpsus.
Niisiis, tuleb Buzzatiga lähemalt tutvust tehes
välja, et tegu oli lisaks kõigele muule ka visionäärist kunstnikuga, kellel oli
hulgaliselt maalinäitusi ja kes avaldas lisaks ilukirjandusele ka
koomiksilaadseid raamatuid. Illustraatorina alustas ta juba 1945. aastal,
joonistades pildid oma lasteraamatule „Karude kuulus sissetung Sitsiiliasse“.
1958. aastal toimus Milano kunstigaleriis Galleria dei Re Magi Buzzati
personaalnäitus „Le storie dipinte“, kus
narratiivseid maale saatsid selgitavad pildiallkirjad ning millest sai 2013.
aastal ka raamat.
Sensatsiooni tekitas aga 1969. aastal ilmunud „Poeem koomiksitena“,
mis on üks esimestest itaalia graafilistest romaanidest – see
jutustab kaasaegse Orpheuse ja Eurydike loo, kus Orpheusest on saanud Orfi ning
Eurydikest Eura. Buzzati pidas oma kunstnikukutset vähemalt sama oluliseks, kui
kirjanikuks olemist ning oli üsna solvunud, kui seda külge tema loomingust
vääriliselt ei hinnatud. Buzzati lausub ise: „Tunnen, et olen ühe julma
arusaamatuse ohver. Olen maalija, kes on hobina kahjuks üsna pika aja jooksul
pidanud ka kirjaniku ja ajakirjaniku elukutset. Maailm seevastu usub, et
olukord on vastupidine ja minu maale ei „saa“ võtta tõsiselt“. Ta lisab: „Maalimine ja kirjutamine on minu jaoks lõppkokkuvõttes sama asi.
Ükskõik, kas ma maalin või kirjutan, järgin sama eesmärki, milleks on lugude
jutustamine“. Nõnda on selge, miks ääretult süstemaatiline Buzzati kasutas niivõrd laias
skaalas varieeruvaid väljendusvahendeid –lisaks eelpool mainitule kirjutas ta
ka näidendeid, ooperilibretosid ja luulet.
Nii graafilises romaanis „Poeem koomiksitena“ kui
tema viimases teoses „Imed Val Morelis“ on visuaalne materjal rikastatud nii
auto- kui „väliste“ tsitaatidega, mis kas viitavad teiste maalikunstnike
töödele, on reklaamipiltide töötlused või peidavad muid, ka eluloolisi vihjeid.
Näiteks merekolli on ta kujutanud äärmiselt sarnasena tšuktšide merejumalusele Anky-Kele’le.
Raamatuillustraatori või üldse kunstniku seisukohast on see üks oluline ja hea
tööriist, mis võimaldab nii kujutatava tähenduse laiendamist kui täpsustamist
ning millega saab liita teose mõttelise lülina osaks kogu kultuuriruumi
tähenduste võrgustikust.
Teine oluline aspekt, mida ma Buzzati teostes
esile tooksin, on pildi ja teksti suhe, kus visuaal ei ole vaid teksti
illustreerivas rollis. Seda muidugi eelkõige põhjusel, et paljudes tema
sellistes topeltžanrilistes teostes on pilt sündinud enne teksti või on viimane
lausa pildi osa. Üldlevinud arvamuse, et illustratsioon on kõigest kirjapandu
visuaalne paralleel, saab siin lihtsalt ümber lükata. Näiteks, nagu öeldud, oli „Imed Val Morelis“ puhul algselt tegu hoopis
maalinäitusega, mille kataloogist sai õige pea pildiallkirjadega varustatud
raamat. Maalide näol on täpsemalt tegu ex-voto’dega , antud juhul Santa Rita müstilistest imetegudest. Kogu teos on suuremalt jaolt
fiktiivne, kuid seal on uskumatult palju dokumentaalseid fakte - see on
reaalsuse ja fantaasia osav ning hämmastav sulam. Iga
pildi juurde lisandus väljaande tarvis veel lühike kommentaar, selgitamaks
ajaloolist konteksti ja juhtumi „täpsemaid“ asjaolusid. Ometi ei kao seal põhirõhk
pildilt tekstile, pigem vastupidi. „„Nad ei lahusta pildi tähendust“, kirjutab
Nicoletta Comar Buzzati Maalikataloogis, „pigem nad laiendavad seda, on sellele
kõlakastiks ja rikastavad seda““ Teksti ja piltide vahel valitseb siin omapärane suhe – n-ö „ebavõrdne sümbioos“,
kus visuaal toimib ka ilma allkirjata, aga mitte vastupidi. Siiski seisneb ideaalne tasakaal nende
kooseksistentsis, kombinatsioonis. Pildid saatsid Buzzatit tegelikult läbi kogu
tema elu – kui neid ei olnud veel avaldatud, leidus neid siiski tema isiklikes
kirjades ja märkmetes. Tema esimesed kaks romaani, „Mägede Barnabo“ ja „Vana Metsa saladus“ sündisid koos illustratsioonidega. Ja ühel hetkel leidsid sõnad end pildi
seest, mitte enam kõrvalt, nagu maalidel „Tüdruk, kes kukub“, „Kuritegu Calumi
tänaval“, „Babau“.
Tekstiline ja pildiline ehk
intuitiivsem mõtlemine on illustratsioonis kaks ekstreemsust, mille vahel
raamatukunstnik oma töös liigub. Sõna, mis sünnib
pildina ja sellest eraldudes laiendab selle kõlapinda; pilt, mis läbi
tuttavlikkuse, tsitaatidetulva ja informatiivsuse on suuteline meid viima
võimatusse aega ja ruumi; tõde, millesse usume, aga mis on lahutamatu väljamõeldisest;
väljamõeldis, mis ei tundugi enam võimatu: kogu see võimalikkus ja võimatus ei
leia Buzzati universumisse sattudes asu. Vanameistri tavaliseks trikiks on
lugeja täielik taltsutamine ning eelpool mainitud muunduste osaks tegemine,
mistõttu on ka allkirjutajal sellest nõidusest keeruline välja tulla ja
kokkuvõtvaid sõnu leida.
Mis puutub aga Buzzati tekste minu poolt saatma
hakkavatesse illustratsioonidesse, siis on need tehniliselt peaaegu mustvalged,
joonistusvahendiks põhiliselt harilik pliiats. Esimese loo “La Creazione”
piltidele lisandub veel ka punane värv, teiste juttude värvilisandused selguvad
tegemise ja nende visuaalse analüüsi
käigus. Iga loo illustreerimisele eelneb veel omakorda storyboardi tegemine, ehk teksti ja selle kõrval asetseva pildi
tegevustiku ning ligilähedase kompositsiooni määramine. Piltide endi valmis
joonistamine on aga äärmiselt põnev ja detailirohke töö, kus valmib tohutult
suur osa tegelaste iseloomust ning olustiku atmosfäär. Püüan näha oma tööd ka
lugeja seisukohast, üritades Buzzati eeskujul positsioneerida pildid teksti
kõrvale nii, et neil kahel oleks mingigi võimalus üksteist vastamisi ära
rääkima hakata. Loodan, et tulemus kannab vaatajad eelnevate Buzzati enda
illustreeritud teostega võrreldes hoopis teistmoodi maailma, sest seekordne
tekitatav olukord on duaalne: pool “sõnaõigust” on seekord minul.
Gerda Märtens
KASUTATUD
KIRJANDUS
Paberväljaanded
Buzzati, Dino.
(2000[1933]). Bàrnabo delle Montagne. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2000[1935]). Il segreto del Bosco Vecchio. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2002[1945]). La famosa invasione degli orsi in Sicilia. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(1997[1954]). “Appuntamento con Einstein”. – Il Crollo della Baliverna. Milano:
Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2001[1958].) “Grandezza dell’uomo”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2001[1958]). “I santi”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2001[1958]). “La fine del mondo”. – Sessanta racconti. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(1966). “Un equivoco”. – Dino Buzzati
pittore. Venezia: Alfieri, lk. 143-46.
Buzzati, Dino.
(1973[1966]). Suicidio al Parco. – Il Colombre. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(1969). Poema a fumetti. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino.
(2012[1971]). I miracoli di Val Morel. Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino. (1982).
180 racconti. (Superomnibus.) Milano: Mondadori.
Buzzati, Dino. (1988). „Maailma loomine“. –
Merekoll. (Loomingu raamatukogu 17). Anne Kalling. Tallinn: Kirjastus
„Perioodika“.
Buzzati, Dino.
(2013). Le storie dipinte. Milano: Mondadori.
Viganò, Lorenzo.
(2012). „Postfazione. Dino Buzzati e il miracolo della vita“. – Buzzati, Dino.
I miracoli di Val Morel. Milano: Mondadori.
Ajaleheartiklid
(21.I.2013).
“Tornano „Le storie dipinte“ di Dino Buzzati“. – Corriere della Sera.
Internetileheküljed
Everyday
Miracles: Ex-Votos anatomy. [www]
http://www.nlm.nih.gov/exhibition/exvotos/anatomy.html, (10.XI.2013)
(1962). Video
Rai.TV – Dino Buzzati – Incontro con Dino Buzzati. [www]
http://www.rai.tv/dl/RaiTV/programmi/media/ContentItem-4d50c678-a6be-44e7-b659-ac6f0c87339c.html#p=
(9.XI.2013)
